Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Kes ennast ise ülendavad, neid tuleb alandada

ANTS TAMME,      11. august 2004


Mõtlesin kõigepealt kirjutada sellest, et hiljutistel eurovalimistel saadud kapitaalsest kaotusest pole Res Publica tooniandev juhttuumik eesotsas "äraostmatutega" tahtnud või osanud teha õigeid järeldusi, arvates millegipärast, et nende hävitava valimiskaotuse peapõhjus olnud halb PR elik küündimatu valimiseelne selgitustöö. Tegelikult on nende läbipõrumise põhipõhjus peale Reinsalu jt goebbelslikult ülbe läbimurdehoiaku ikkagi Res Publica liialt parempoolne, rahva põhiosa sotsiaalseid vajadusi ning õigluspõhimõtteid nõngelt (kangekaelselt – toim) eirav poliitiline kurss. Aga et nad, st asjaosalised ise justkui ei taipa oma kursi sobimatust rahva põhieelistustega ja jätkavad endiselt üksnes rikkurite eliidile vastuvõetavat maksude vähendamise jutlustamist nii söögi alla kui ka söögi peale, siis seda kindlamaks nende võimult minema ajamise võimalus tulevikus kujuneb. Toimugu see siis sügiseste eelarvevõitluste ja -vaidluste käigus või valimiste teel hiljem, aga toimumata see Res Publica võimult kõrvaldamine ei jää.
Aga ometi pressib mulle siin peale vajadus vahendada lugejatele seda masendus-, piinlikkus- või lausa häbitunnet, mis tabas mind, kui kuulsin, mismoodi noor sotsiaalministeeriumi naisametnik oli hiljuti kohelnud 70-aastast pimedat naisterahvast, kes abi ja selgituste saamiseks oli ministeeriumisse helistanud. Üldtelefonil vastanud hääl andnud helistanule, Tallinnast paarisaja kilomeetri kaugusel metsakülas elunevale pimedale inimesele teada tollal ministeeriumis invaliidide probleemidega tegeleva naisametniku telefoninumbri. Helistanud siis pime kodanik sellele ametnikule ja kurtnud oma muret: raske toime tulla, ministeerium eesotsas minister Pomerantsiga vähendanud hiljuti pimedate invaliidsuspensionigi – et pimedad olevat ju oma pimedusega harjunud, neil olevat enamasti nn valged kepid abiks võtta jms.
Pimeda "tülitaja" kurtmise peale kuulutanud noorametnik kohe, et mida see siis õieti tahab, kurtmiseks polevat ju põhjust – nüüd olevat pimedad ju ametlikult ühiskonnas olemas, neist räägitakse avalikult. Nõukogude ajal vaikitud pimedad avalikkuse ees maha.
Noorametniku kuulutamise peale kostnud pime ametnikutülitaja: kui te sellest nõukogude ajast räägite, siis oli meil vähemalt tööd ja palka, katus oli pea kohal ning leib laual, aga praegu on parimal juhul pisikesele pensionile lisaks vaid mõnesaja krooni eest tööd kuus. Nüüd saanud noore ja eneseteadliku ametnikudaami hing ilmselt täis: mina kureerin ja koordineerin siin invapoliitikat kogu vabariigis, aga teie, kes te vene aega taga kahetsete, elate tegelikult vales riigis – teie peaksite minema hoopis Venemaale elama!
Kui sellest jahmatavast vahejuhtumist kuulsin, helistasin sotsiaalala asekantsleri referendile ja tundsin huvi, mis tema seesugusest riigiametniku, "kureerija ja koordineerija" käitumisest arvab. Seeasemel et ministeeriumiametniku poole pöördunud abivajajat, Eesti kodanikku solvanud ministeeriumiametnikku kas või kergeltki taunida, võttis asekantsleri referent sootuks kummalise hoiaku: kas teil on esitada oma kaebuse tõestuseks helilint ministeeriumiametniku väidetavalt sobimatu tekstiga? Seepeale ei jäänud mul muud üle kui naisreferendikesele öelda: kui teie minule nõndaviisi vastate, siis pean järeldama, et riigiametnike käitumisega on sotsiaalministeeriumis tõesti asjad mädad. Läbinisti mädad.
Seejärel õnnestus mul viimaks asekantsler Riho Rahuoja (põhihariduselt pedagoog nagu minagi) telefonile saada. Tema mõistagi ei hakanud oma alluva noore ülbusekehastuse käitumist õigustama ega, mis veel hullem, selle nördima paneva fakti tõestuseks helilinti nõudma. Asekantsler arvas, et professionaalne ametnik nõndaviisi tõesti käituda ei tohiks.
… Praegu ehitatakse sotsiaalministeeriumi ülakorrusele kümneid ja kümneid uusi kabinette juurde, kuhu paigutatakse tööle sadu uusi "kureerijaid ja koordineerijaid". Kardan, et iga teine-kolmas neist on ennasttäis, eetilis-kultuurilise arengupeetusega hing, kellega vestlemisel tuleks igaks elujuhtumiks lindistav diktofon põuetaskus hoida. Seesuguste abivajajaid alandavate ametnike väljatõrjumiseks ministeeriumist saame meie, Eesti Vabariigi kodanikud, teha vaid järgmist: avalikustada iga katse meid alandada, suunata sel teel nende peale avalikkuse häbistav pilk. Ning järgmistel valimistel mitte hääletada seesuguste populistide erakonna poolt nagu Res Publica. Sest just Res Publica on seadnud ametisse ministri, kelle alluvuses seesugused pimedate abivajajate jt inimeste alandajad ennast ministeeriumis asendamatutena tunnevad.

Viimati muudetud: 11.08.2004
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail