Ärimeeste mured

Ärimehed on keerulisse olukorda sattunud. Tahetakse, õigemini, planeeritakse ehitada Tartu lähedale Emajõe piirkonda paberipuidutselluloosi-tehas. Uuringud jätkuvad, keskkonna hindamisel. 

Puidul peab olema vääring. Uued tehnoloogiad aitavad säästa keskkonda, piirkondi, kus ladustatakse, valmistatakse, tarnitakse. On vaja leida positiivsed võtmed, mis ergutavad puidutöötlemist, seega Eesti konkurentsivõimet.

Mina leian, et rajatav tehas ei riku Tartumaa kliimat ega Emajõe vee kvaliteeti. Tselluloositehas on uus areng, mis aitab suurelt rikastada majandust, tööturgu. Tean seda aega, kus Emajõge pidi parvetati palke Peipsi kaudu Vasknarva. Tartus olid vene ajal pärmivabrik ja kammivabrik, kus toodeti tselluloidist kamme, mänguasju ja palju muud. Tartus elades ei tundnud mingit haisu, keegi haigeks ei jäänud, sest pead vajasid juuste kammimist; isegi täikamme toodeti massiliselt. 

Tartus oli ja on konservitehas! Kõigi nende tehaste veejooned jõudsid läbi torude Emajõkke, niristades sinna ka ohtlikke kemikaale. Usun, et tselluloositehas tuleb Eestisse, seda on väga vaja, ja just sinna, kuhu sobib.

Igasugu hirmuhüüded, karjed, pisarad on poliitikute poolt esile kutsutud. Tartu vaimu kutsusid välja IRL-i vaimujüngrid, kes korraldasid rahvakette, et ise Emajõe lainetega veel veepinnale pääseda ja „Isamaaks“ muutuda.

Küsin: kas poliitilises võitluses on võetud instrumendiks Emajõe vesi?

Riina Rossa,

luuletaja-kirjanik Viljandist

(sünnikoht Varnja)

Jaga |