Ei saa vaiki olla

Kuidas mahub inimesse nii palju pimedat vihkamist? Tundus nagu noaga keegi torkaks südamesse. Nii vihast nõretav kostus see meeskodaniku räige hääl. Tema etteheited Savisaarele olid rumalad ja segamini nagu  Kört Pärtli särk.

Ta kritiseeris Savisaart selle eest, et too on ühes pundis teiste ärimeestega. Ilmselt mõtles Tallinna Sadama miljonite altkäemaksu saagat. Need ärimehed olevat rahul ega virise ega vihasta prokuröre, erinevalt Savisaarest, kes aina narrib prokuröre. On see mõistusega inimese jutt?

Huvitav, kas Savisaar pidanuks vait olema või koguni kiitma teda äärmiselt ülekohtuselt  ja ebaõiglaselt  kohelnud prokuröre? Ei suuda kuidagi uskuda teeneka poliitiku lõputut stressitaluvust – kui kaua jätkub tal jaksu justiitsterrorile vastu pidada?

Teise helistaja proua häälest oli tunda kurbust ja meeleheidet esimese helistaja jutu peale. Nii paljude tagakiusamiste all kannataval ja teisest ilmast tagasi tulnud võitjal jätkus veel jõudu inimesi rahustada psüühilise terrori eest. Savisaar rahustas prouat ja palus andeks anda inimesele, kes ei tea, mida ta räägib.

Ütles ju ka Jumal ristil, vaadates rõõmust juubeldavat rahvast, et andke neile andeks, nad ei tea, mida nad teevad.

Õiguskaitseorganid on  kaotanud rahva usalduse. Keegi ei tea, kes võib järgmine tagakiusamise ja ebaõigluse ohver olla. Turvatunne kadunud. Ei saa usaldada ei politseid, ei prokuröre ega kohtuid. Inimesed muutuvad iga päevaga kinnisemaks ja ujedamaks, sest ei julgeta enam oma arvamust avaldada ega pahameelt ülekohtute vastu üles näidata.

Jaak Laidla Harjumaalt

Jaga |