Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt: Tartu rahu

ANTS PIIP,      31. jaanuar 2007



Rahusõlmimist Venega pooldasid pahempoolsed erakonnad, rahvaerakond ühes arvatud, kuna maaliit teravas opositsioonis rahutegemisele vastu seisis. Väljast oli Inglismaa sümpaatlik rahutegemisele, kuna Vene valgeid toetavad prantslased teravalt selle vastu seisid.

Mehed, kes otsustasid Eesti saatust

Kuna [Jaan] Poska juba oktoobris [1919] nõusoleku andis rahudelegatsiooni juhatajaks olla, palus valitsus teda nüüd ka vormiliselt, ja Poska ettepanekul määrati delegatsiooni liikmeteks J. Soots, J. Seljamaa, dr kindral Pümann ja mina.
Peale ametlikkude delegaatide kuulus eesti saatkonda veel rida eksperte, ja nimelt: kindralstaabi kolonel Mutt, majandusteadlane A. Oinas, insener K. Ipsberg, ins. Tellman, Asutava Kogu liige K. Ast; delegatsiooniasjade valitsejaks oli vann. adv. R. Eliaser ning sideametnikuks Vene saatkonna juures välisministri erasekretär leit. V. Tomingas. Eesti saatkonna ametlik korter oli Rüütli tän. 7-a, kus asus delegatsiooni esimees, kuna läbirääkimised ise sündisid tolleaegses diviisi staabimajas, Aia tänav 39, praeguse Riigikohtu maja teisel korrusel.
Vene saatkonda kuulusid juhtidena ja täisvolinikkudena kaubanduskomissar Leonid Krassin ja kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, endine saadik Berliinis. Delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõschko, sõjalisteks ekspertideks kindralstaabi kindralid Feodor Kostjajev ja Mihhailov, mereväe eksperdiks krahv Benkendorf, endise Vene Londoni saadiku poeg, ning suurearvuline kantselei, mille eesotsas V. Rasolts.

Krassin tahtis Eesti põlevkivi

Omalt poolt esitas Vene saatkond Eesti–Vene piirikava: piiriks Vene ja Eesti riigi vahel seatakse joon, mis tuleb Kunda neemest, /…/ edasi mööda Liivi kubermangu piiri kuni Räpinani (Pihkva järve loodekaldal), kusjuures Murka soo ja Pihkva järv kuuluvad Nõukogude Vene piiridesse, ja edasi mööda Pihkva kubermangu piiri Neisikust kuni Kamnitsasse, Oravasse, Linnoma jõgi kuni tema kukkumiseni Piusasse, edasi mööda Pihkva kubermangu piiri kuni Rakova külani.
Nagu sellest näha, oli Vene saatkonna siht võtta Vene alla kogu selle rajooni, kus leidub põlevkivi, mis seletatav muuseas sellega, et Krassin insenerina juba varem põlevkivitööstusega tegemist oli teinud. Ametlikult seletas Krassin, põhjus, miks venelased sarnase piiri ette panevad, olla see, et Eesti olnud mitmesuguste Nõukogude Vene vaenuliste organisatsioonide ja sõjavägede place d'arme'iks ning sellepärast ei võivat nad piirduda ainult etnograafiliste printsiipidega.

Riigi piirid pole lõõtspill

Kindral Soots arutas Vene piirikava, mis baseeruvat ainuüksi strateegilistel alustel ja jätvat kõrvale etnograafilised ja majanduslikud momendid. Ta leidis, et strateegiline põhimõte Eesti ja Vene piiri juures täiesti tähtsuseta, kuna mõõduandvaks peab olema rahvaste enesemääramine, mille kohaselt Eesti piirikava tõmmatud.
Mina omalt poolt näitasin statistiliste andmetega, kuivõrd puhas-eestiline on see osa Virumaast, mida venelased oma alla tahavad… Kui venelased kõnelevad, et nad ei ole võidetud, siis teatame, et meie ka ei ole võidetud.
Selle peale teatas Kostjajev, et Venel olevat kerge võitjaks saada, kui tema mõned uued diviisid juurde tooks, mida tema aga ei tegevat, vaid isegi väeosad, nagu eesti kommunistid, ära olla viidud.
Kostjajevi märkusele andis terava vastuse kindral Soots. Ajalooliselt on selge, et aasta tagasi Nõukogude väed tungisid Eestisse, et Eesti valitsust välja visata, kuid õnneks on Eesti vägi Vene väed oma riigi piiridest välja visanud. Ka tulevikus saavad meie väed meie piire sama kindlalt kaitsma.
Dr. Püman tähendas, Pihkvas ütelnud Krassin, et jutud Nõukogude imperialismist olevat valed, kuid heites nüüd pilgu Nõukogude piirikavale, leiab, et need jutud ei ole valed. Kindral Soots märkis, et venelaste meelest on riigi piirid nagu lõõtspill, mida kokku ja laiali võib tõmmata.

Rahuleping valmis 31. jaanuariks

31. jaanuariks sai rahuleping tegelikult valmis. Jäi järele ainult lepingut panna lõplikku vormi ja trükkida. Leping pidi alla kirjutatama 1. veebruaril, kuid ka siin tuli takistus. Trükikoda oli välja jätnud sõjaliste garantiide asjas ühe koma, mida meie äärmiselt tähtsaks pidasime, ja mille läbi lepingu mõte muutus nõnda, et kallaletungimise siht ei oleks pidanud mitte laevadel, vaid riikidel olema. Olime sunnitud kogu lepingu uuesti pühapäeval ümber trükkima. Et trükikoda selle koma kangekaelselt "ja" sõna eel välja jättis, viitis tehniline töö sedavõrd aega, et rahulepingu allakirjutamine ise ei sündinud mitte enam 1-el, vaid juba 2. veebruaril. Kell kolmveerand üks 2. veebruari öösel kirjutati leping alla ja nii oli nagu sümboolne, et meie rahu uue päeva algusel ka uue ajajärgu algust Ida-Euroopas tähendas.

Väike hiir Eesti

Rahulepingu allakirjutamine oli tõesti ajalooliseks pöördepunktiks. Eesti sai selleks väikeseks hiireks, kes liitlaste lõvidepolitika võrgu läbi näris. Vahvasti oli sõditud, ausalt oli rahu saavutatud, ja kui J. Poska Asutavas Kogus 10. veebruaril oma aruandega esines, tundis iga mees ajaloo saatuse häält, kui ta lõpetas oma viimase ja suurema ajaloolise ülesande Eesti rahva kasuks sõnadega: "Maitskem rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu!"

Eesti Ajakirjanikkude Liidu kogumikust "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt" (II kd, Tallinn 1930) toimetanud Ralf R. Parve

Autorist:
Sündis 28.02.1884 Tuhalaanes Viljandimaal.
1920-1921 riigivanemana ka sõjaminister.
1921-1922, 1925-1926, 1933 ja 1939-1940 välisminister,
1923-1925 Eesti saadik Ameerika Ühendriikides.
Maanõukogu, Asutava Kogu, I Riigikogu ja Riigivolikogu liige.

1919-1924 Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professori kt, 1924-1940 korraline professor.

30.06.1941 vangistati NKVD poolt, suri 01.10.1942 Venemaal Permi oblastis vangilaagris.




Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)