Eesti välispoliitika valusad õppetunnid

Väikeriigina peab Eestil välispoliitika balansseerima idealismi ja realismi vahel, et kaitsta riigi huve, mõjukust ja head mainet.

Kuni 2004. aastani oli Eesti välispoliitika tugevateks ja ühendavateks jõududeks kaks suurt eesmärki – ühinemine Euroopa Liidu ja NATO-ga. Hiljem hakkasid meie välispoliitika kujundajad endale tegevust otsima. Sel ajal ilmnes, et Eesti välispoliitika saab topeltstandardite kasutamise tõttu mõningaid valusaid õppetunde.

Välispoliitika kui tuulelipp

Meie tänases välispoliitikas kehtivad erinevate riikide suhtes demokraatia, inimõiguste, õigusriigi põhimõtete ja majandusvabadust edendavate väärtuste erinevad standardid. Õigemini – topeltstandardid. Mõningaid riigijuhte ülistatakse, lähtuvalt hetkeemotsioonidest. Hiljem aga loobutakse sama kergekäeliselt nende toetamisest, sest reaalpoliitikas ja rahvusvahelisel areenil pole see enam relevantne (oluline – Toim.) või kasulik.

Üks värvikas näide on Gruusia president Mihhail Saakašvili ja tema  kaaskond, keda Eesti koalitsioonipoliitikud alles äsja ülistasid, kuid hiljem sama kergekäeliselt sellest loobusid. Endised tulihingelised toetajad arvasid, et kunagi armsaks saanud president Saakašvili piltide kustutamine oma kodulehekülgedelt ja blogidest parandabki kõik.

Välispoliitika peab olema tasakaalukas, mitte aga visklema ühest äärmusest teise. Vastasel juhul võib väikeriik seada tõsisesse ohtu oma koha ja usaldusväärsuse maailmaareenil.

Veelgi drastilisem pilt avaneb, kui analüüsida Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide suhteid. Eesti välisministeeriumi ametliku seisukoha kohaselt on Eesti ja USA kahepoolsed suhted Eesti Vabariigi tekkest peale olnud püsivad ja tugevad. Seoses USA globaalse poliitilise ja majandusliku mõjuvõimuga on see suurriik olnud Eesti jaoks olulisi partnereid. Tugevaid kahepoolseid suhteid kinnitab Eestile ja USA-le olulistes küsimustes peetav riikidevaheline dialoog.

Kuid kas tõesti on tegemist olnud kahe riigi bilateraalsete suhetega?

Eesti–USA

Taasiseseisvunud Eesti ajaloos kõige lühemaks ajaks, umbes kaheks kuuks välisministri kohale platseerunud kodanik väitis 2006. aastal kas pahatahtlikult või pigem lühinägelikkusest, et Eesti ja USA on liitlased ning meie suhted on liitlas- ja sõprussuhted.

Nimed pole siin tähtsad, sest räägime põhimõtetest.

Mõte on ilus. Siiski korrigeeriksin väidet, et Eesti ja USA on olnud bilateraalsed partnerid. Peamiselt on olnud tegemist Eesti Vabariigi ja USA Vabariikliku Partei koostööga. Iseenesest pole midagi halba heades kontaktides ühega kahest Ameerika Ühendriikide tugevast poliitilisest jõust.

Kuid samas, kogu lugupidamise juures elevandi vastu, kes on Vabariikliku Partei vapiloom, ei saaks ega tohiks tuua lühinägeliku hetkepoliitika ohvriks teist Ameerika arvestatavat parteid. Demokraatide vapiloom eesel võib esmapilgul näida küll mitte nii võimas kui elevant, kuid kindlasti on ta arvestatav  tegija.

Vabariiklaste jäägitu eelistamine on olnud üks Eesti välispoliitika valusamaid õppetunde. Nüüd soovivad Eesti välispoliitikud seda viga parandada. See aga on kaasa toonud arutu amokijooksu ja pugemise USA uue võimueliidi ees, kelle vappi kaunistab eesel. Varem ei tahetud just demokraatidega koostööd teha, kuna nemad olevat Eesti jaoks „ohtlikud sotsialistid“.

Lühinägelik välispoliitika lõppegu

Kuid kas ülepäeva oma ebajumalate vahetamine muudab midagi sisuliselt? Väidan, et mitte. Eesti vajab Ameerika Ühendriikide tugevat toetust. Sel juhul peab Eesti  tõestama, et bilateraalsed suhted on strateegilised ega piirdu ühe USA presidendi pildiga rinnamärgi vahetamises teise vastu. Sääraselt käitudes annavad nii mõnedki Eesti poliitilised jõud USA-le tugeva signaali oma ebaküpsest ja tasakaalutust poliitikast.

Paraku oli seni lühimat aega Eesti välisministri ametit nautinud härra vaimustatud endisest USA presidendist George W. Bushist tema visiidi ajal Eestisse. Ta väitis, et eestlastel on, mida näidata ja selgitada endast 250 korda suuremale rahvale. Lisaks märkis ta, et Eestil on, mida seletada ja näidata neilegi ühiskondadele, kes täna üritavad üle minna demokraatlikule ühiskonnakorraldusele ja liberaalsele majandusele. Lõppude lõpuks on liberaalne majanduspoliitika parim vahend võitluseks vaesuse vastu, mis aga on igasuguste türannide ja populistide ning ka terroristide taimelava. „Selleks et Eesti kogemus oleks rakendatav nii Ameerika Ühendriikides kui ka Gruusias, tuleb meil võita eelseisvad valimised,“ väitis ta. "USA presidendi sõnum peaks meid motiveerima tegutsema võidu nimel."

Praegu, üle kahe aasta hiljem kõlavad toonase Eesti välisministri sõnad halva naljana. Tuleb nõustuda USA mõtleja Benjamin Frankliniga, kelle väitel on lihtne näha, aga raske ette näha. Kas lühinägelikult on võimalik juhtida riiki või kujundada välissuhteid?

Olen veendunud, et Eestil on nii mõndagi näidata suurematele riikidele, sealhulgas ka USA-le. Eeskätt võiks see olla põhimõttekindlus, stabiilne ja järjepidev poliitika, mitte aga värvimuutmine vastavalt sellele, millises suunas hetkel tuul puhub. See ongi poliitiku ja riigimehe käitumise erinevus. Ei Eesti ega USA rahvas ei vaja meeleheitlikku ebajumalate otsimist, vaid soovib stabiilset ja kindlat tulevikku. Nüüd on aeg analüüsida välispoliitika valusaid õppetunde suunamaks  Eesti suhteid Ameerika Ühendriikidega bilateraalsuse poole.

[esiletõste] Varem ei tahetud just demokraatidega koostööd teha, kuna nemad olevat Eesti jaoks „ohtlikud sotsialistid“.

ANNA-MARIA GALOJAN

politoloog, Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teadusmagistrant                                                                                                     

[fototekst]  UUS SUUNANÄITAJA: Endisele USA presidendile George W. Bushile ja Vabariiklikule Parteile igavest truudust vandunud Eesti koalitsioonipoliitikud asusid pärast demokraat Barack Obama võitu USA presidendivalimistel teda otsekohe „palavalt armastama“. Fotol jalutab president Obama koos oma pere koera Bo’ga.

Jaga |