Avalik kiri heale tuttavale Heinz Valgule

ENDEL RIHVK,      30. mai 2007


Esmalt pean paluma vabandust, et mul ei õnnestunud avaldada oma kirja samas väljaandes ("Eesti Ekspress"), kus ajakirjanik Pekka Erelt 17. mail vahendas Sinu mõtteid Pronksiöö sündmustest. Loodan siiski, et Sa vana harjumuse kohaselt viskad pilgu peale ka Kesknädalale ja minu sõnum jõuab Sinuni.

Me pole Sinuga küll kunagi ühte koolipinki nühkinud, kuid see-eest laulsime tudengipõlves aastaid ühes meeskooris. Sellest kaugest ajast on jäänud hulgaliselt häid mälestusi, kuidas me oma karismaatilise dirigendi Harald Uibo käe all isamaalisi laule laulsime, kuidas aeg-ajalt reisisime, mõnikord õlut jõime ja vahel ka muid vempe viskasime.

Sellest ajast peale olen kõiki Sinu tegemisi huviga jälginud, imetlenud Sinu kunstnikutalenti ja tundnud uhkust selle üle, kuidas Sa laulva revolutsiooni ajal rahva lootusi innustasid. Hiljem oleme kohtunud vaid juhuslikult tänaval ja mõnd päevaprobleemi arutanud. Selle juures oleme enamasti ühte meelt olnud ja ma olen Sinu seisukohti alati mõistnud.

Mõistan ka Sinu nüüdset otsust Keskerakonnast välja astuda, sest pole arukas kuuluda ühendusse, mille seisukohad on inimesele vastukarva. Mina näiteks pole elu jooksul end sidunud ühegi parteiga, kuigi sellesisulisi ettepanekuid on mullegi tehtud.

Samas ei saa ma aru, miks oli Sul vaja oma otsust eelnevalt avalikult kuulutada. Vaevalt, et sinusugusel kõike kogenud mehel endal tekkis tahtmine oma näopilti "nädala persoonina" eksponeerida. Küllap saad aru, et Sinu kui arvamusliidri seisukohti afisheerides püüab kallutatud meedia mõjutada avalikku arvamust.

Ma ei saa päriselt nõustuda ka Sinu esitatud väidetega, mida esitad oma otsust põhjendades. Ütled, et Sul ajas kopsu üle maksa, kuidas Edgar Savisaar kritiseeris politsei tegutsemist äsjastes rahutustes ja kahjustas sellega Eesti riigi mainet. Olen Sinuga nõus, et politsei sai suhteliselt hästi hakkama Tallinnas vandaalitsenud noorukite ohjeldamisega siis, kui ta sellega pihta hakkas.

Paraku jääb õhku rippuma küsimus: kas seda poleks saanud ette näha ja, operatiivselt tegutsedes, ennetada?

Samas ei arva ma, et Eesti riigi mainet võiks maailma silmis kahjustada see, kui keegi omadest juhtidest palub õiguskantsleril kontrollida kinnipeetavate olukorda ja neile ette nähtud tingimuste tagamist. Kas ei näita see kõigile hoopiski, et Eesti on õigusriik, kus igas olukorras järgitakse seaduste ülimuslikkust? Nii nagu pole kahjustanud USA mainet uurimine, mille algatasid vastavad omamaised organid Abu Gharibi või Guantanamo vanglas kinni peetavate kohtlemise üle.

Kui aga rääkida usaldusest Eesti politsei tegevuse vastu üldisemalt, siis ei saa hinnang mitte alati olla ühene. Meil mõlemal Sinuga on suvekodu Läänemaal (mulle on see ühtlasi lapsepõlvekodu). Võib-olla on Sul lihtsalt hullupööra vedanud, kui vargad ja röövlid on Sinu maja puutumata jätnud. Minu kodu on viimase kümne aasta jooksul rüüstatud kolm korda. Viimati just ühel sellisel korral, kui kõik politseijõud olid järjekordselt koondatud Tallinna. Nii alustatigi kriminaalmenetlust alles paari nädala pärast, kui kurjategijad olid tõenäoliselt jõudnud kogu varastatud kraami realiseerida. Kõigil kolmel korral olen saanud politseist mõne aja möödudes teate, et kriminaalasi lõpetati, kuna kurjategijaid ei leitud.

Selliseid näiteid võib Eestist tõenäoliselt tuua tuhandeid. Meenub üks "Pealtnägija" saade, kus kannatanu oli andnud politseile mitme sissemurdmise korral vihjeid kahtlustatava kohta, kuid tulemuseks oli ikka ümmargune null. Kas Sa, Heinz, ei arva, et Eesti politsei peaks oma riigi turvalisuse tagamise kõrval enam keskenduma ka kodanike turvalisuse tagamisele? Küllap see tõstaks riigi mainet nii kodu- kui ka välismaal.

Lõpetuseks sellest, miks Sa ei lausu oma intervjuus midagi selle kohta, kas Sinu arvates oli nende "pronksiöödel" toimunud rüüstamiste vallandumises tegu paratamatusega või meie oma valitsuse möödalaskmistega. Usun siiralt, et Sa jagad oma Rahvarinde võitluskaaslaste Rein Veidemanni ja Mati Hindi seisukohti, kes 12 professori kirjas soovitasid kaitseministril otsida ja leida alternatiivseid lahendusi. Kas polnuks vahva kõrvakiil piiritagustele ässitajatele, kui meil oleks õnnestunud viia monument teise kohta eestlaste ja vene kogukonna ühisel kokkuleppel?!

Või mida Sina kui kunstnik arvanuks memoriaalist, kus ühel monumendil leinav ema ühendab kahe, vastaspooltel sõdinud poja käed. Oli ju Eestimaal tollal küllalt palju neid peresid, keda kaks maniakki, inimelu väärtust tühiseks pidades ja terveid rahvaid ohvriks tuues, vennatapusõtta tirisid. Niisuguseid peresid oli ka minu kodukülas.

Heinz! Loodan, et püüad ka minu seisukohti mõista nii nagu mina Sinu omi. Siis võime järgmine kord juhuslikult kokku saades seda poleemikat sõbralikult jätkata.

Parimate tervitustega

Endel Rihvk,
kunagine lauluvend


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (33)