Hobune väärib mälestusmärki

MATI JAKSON,      28. jaanuar 2004


Äärmine julmus loomade vastu on viimasel ajal sagenenud. Kui hukkumiseni näljutati laudatäis veiseid, ei leidnud see ühiskonnalt ega valitsusringkondadelt otsustavat vastukaja, rääkimata rangetest abinõudest, mis oleksid edaspidi peatanud julmurite tegevuse.
Jaanuaris leitud kolm nälginud hobust äratasid küll meedia suurema tähelepanu, kuid fakt ise oli teada ju palju varem. Olid ka vastavad ettekirjutused loomade omanikule, kuid hoolimata sellest ei teostatud vajalikku kontrolli, vältimaks halvimat. Tänaseks on hobused küll suure hilinemisega antud ratsaspordiklubi hoole alla, kuid hobust Kustit ei suudetud enam vaatamata veterinaaride hoolitsusele ja ravile päästa. Kuigi loom oli üsna lootusetus seisundis, püüti tema piinu lõpetada mitte eutanaasiaga. "Ta on ju nii rängalt kannatanud, et väärib ka veidi parema elu nägemist," oli Nancy ratsaspordiklubi töötajate arvamus …

Kas ilma hobuseta olnuks eesti rahvast?

Vanimad kirjalikud teated eesti hobusest pärinevad teise aastatuhande algusest. C. R. Jakobson märgib: "Juba Adam von Bremen, kes 11. sajandil Rootsi- ja Liivimaad käis vaatamas, kiidab oma kirjades eesti rahvast kahe asja poolest, see on nende kullarikkuse ja heade hobuste poolest."
Läti Henriku kroonikast 13. sajandist leiame korduvalt, et sõjasaagiks võeti kaasa kõigepealt hobuseid. Lahingu ristirüütlite vastu minnes otsustas hobune. Välejalgsed eesti hobused, keda isegi vaenlane tunnustas, võtsid osa lahingutest Salatsi jõe ääres 1218. a, Järvamaal 1220. a ja Rävala all 1223. a.
Eesti hobune kui aborigeenne tõug oli kohalikes looduslikes oludes ja majanduslikes tingimustes tõuliselt juba muistse vabadusvõitluse ajaks välja kujunenud. Aastal 1414 andis Liivi ordu käsu mitte müüa balti hobuseid novgorodlastele. Kui eesti hobuseid taheti Venemaale osta veel kaks aastasada pärast maa vallutamist, pidid nad muistse vabadusvõitluse ajal veelgi vastupidavamad olema.
Põhjasõja päevil võeti vägivaldselt talupoegadelt ära häid hobuseid. Hupeli (1770) andmetel varustasid rootslased oma parimad ratsasalgad eesti hobustega.
Rahuajal oli hobune suurepärane veo- ja sõiduloom, kes hiljem vahetas põllul välja härjad.

Hobune kui Vabadussõja kangelane

Eesti Ratsaväe aluseks Vabadussõjas sai Kaitseliidu juures 11. novembril 1918. a asutatud ratsaosakond, mille formeeris rittermeister G. Jonson. 29. novembril 1918. a nimetati ratsaosakond ümber 1. ratsapolguks. Väga suurt rõhku pani ratsapolgule sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoner, kes taipas kogenud juhina otsekohe, et ratsavägi sobib kiirete rünnakute teostamiseks. Kuigi algul sõitis ratsapolk rindele nõrgalt väljaõpetatud hobustel, puuduliku ratsavarustuse, relvastuse ja riietusega, mõjutas polgu ilmumine ja tegevus siiski üldist olukorda nii Viru rindel kui ka Kesk-Eestis tugevasti meie kasuks. Eesti 1. ratsapolku võib tänapäeval nimetada eliitüksuseks, mis allus otseselt kaitseväe ülemjuhatajale.
Ratsapolk võttis Vabadussõjas osa paljudest rasketest lahingutest, sealjuures Läti Vabariigi vabastamisest.

Hobune vajab väärikamat kohtlemist

Hobune teenib meid tänagi. Kas siis väiketalupidajat, kes ei jaksa enda väikesele maalapile masinat tellida, või sõidutab linnas turiste. Tean inimest, kes kõiki hobuseid, kes talle põllutöödel kogu elu abiks on olnud ja vananedes pensionipõlve välja on teeninud, oma perenaiseliku hoole all peab.
Hobune on hea stressimaandaja, intelligentne loom ja silmailu pakkuja. Ta on eestlast aidanud raskematel hetkedel, seetõttu tuleks hobustesse tunduvalt paremini suhtuda - miks mitte nii sõjas langenud kui inimeste poolt surnuks piinatud hobustele ühine mälestusmärk püstitada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)