Mina teen veel rohkem tööd!

Üks asi on aga selle aja jooksul pidevalt jäänud endiseks. Selleks on meie peaministri jutt, et Eestil on kõik hästi ja meil ei tule muret tunda.

Seda võib võrrelda algaja börsimänguri tüüpveaga, kes, nähes aktsiahinna langust, ometi ei müü oma aktsiaid, sest – äkki homme siiski läheb paremini ning aktsiate hind tõuseb. Samas ei olegi tegelikult tähtsust sõnadel, vaid hoopis tegudel.

Jutt, et kõik on halvasti, teeks olukorra veel palju halvemaks. Võiks isegi öelda: tekitaks paanikat. Kui me nüüd kõik tormaksime oma hoiuseid pankadest välja võtma, siis olekski meie riigil ots peal. Pangad läheksid pankrotti, firmadel poleks palgamaksmiseks raha, aga tasuta ju keegi enam tööd ei tee. Kas me seda tahaksime? Ilmselt mitte. Paanika põhjustamise hinnaga võime päästa küll pangast oma kogutud varanatukese, kuid kui kaua me sellega ära elame?

Nii mõnigi ilmselt küsib: kuidas siis äkki kõik nii halvaks on pööranud? Meil oli kõrge majanduskasv, palgad tõusid. Kõik oli kena. Kuidas nüüd on kõik vastupidi? Majanduskasv on negatiivne, s.t välja kujunes majanduslangus. Kolmandas kvartalis langes ka Eesti keskmine brutopalk, mis teatud määral on igal aastal nii, sest suvel inimesed puhkavad ja puhkusetasu arvestatakse eelmise kuue kuu keskmise palga järgi. Karta on, et sama tendents jätkub neljandas kvartalis.

Kui vaadata ajas tagasi, siis mõningad põhjused kerkivad küllaltki selgelt esile. Majandustõusu faasis ilmusid firmaülemuste tagumiku alla uhked autod ehk raha, mis tulnuks investeerida firma laiendamisse ja tootmise arendamisse, kulutati tarbimisele. Kui suur kasu Eestile on ühe kalli, 1,5-miljonise auto ostmisest? Kasu on minimaalne, sest suurem osa sellest 1,5 miljonist rändab Eestist välja, tootjamaale. Ainuke, kes sellest kulutusest kasu teenib, oleks konkreetse autofirma Eesti esindus. Lisaks saab ka riik tollimaksu ja käibemaksu, kuid see on ka kõik. Hoopis teine jutt oleks, kui autotehas paikneks Eestis, sest siis jääks suur osa sellest 1,5 miljonist siia. Paraku pole meil autotehast, kuigi BMW-ga läbirääkimised olid, aga ...

Vanemad inimesed saavad siinkohal muidugi nostalgiaga rääkida, et kus alles Eesti NSV-s olid tehased ja tootmine... Siis olid meil Dvigatel, Volta, Masinatehas, Ekskavaatoritehas, Punane RET, Eesti Kaabel, Kreenholmi Manufaktuur jne.

Aga ka ajad olid teised. Moskvast tulid rahad, tootmine käis, keegi ostis seda toodangut ja siis kadus see kuhugi suure NSV Liidu avarustesse. Kas seal see ekskavaator lammutati juppideks või roostetas – see ei huvitanud enam kedagi. Peaasi, et normid olid täidetud. Toimus ressursikulukas ja ebaefektiivne tootmise simuleerimine.

Kui olnuks mingisugunegi võimalus need suured tootmishooned taasiseseisvunud Eestis töös hoida, siis oleks seda ka tehtud, ent maailm oli muutunud ja avatud majanduse puhul ei tulnud kogu selle krempli ülalpidamine kõne allagi.

Samas aga pole 17 aasta jooksul otsitud „Eesti Nokiat“ leitud. Kui hakata mõtlema meie ekspordiartiklitele, siis ega neid väga palju olegi. Eesti mets, kohukesed Lätti ja Leetu, Norma turvarihmad Saabi autodele, paljukiidetud Skype – ja ongi nagu kõik. Lihttööl põhinev tootmine liigub Eestist välja, kuna palgakulud on siin suured, aga kõrgtehnoloogiline tootmine ei tule siia, sest pole vastavaid spetsialiste. Mingil määral  patiseis!

Eks keerulise olukorra peavad lahendama poliitikud. Selle eest nad tegelikult oma kõrget palka vastu võtavad. Kuid nemad veeretavad probleeme kui kuuma kartulit, sest valijad ei andesta eksimist. Ometi tuleb otsuseid vastu võtta, kuigi see pole lihtne. Täna pole häid ja halbu lahendusi, on vaid halvad ning veel halvemad lahendused.

Mida võiks niikaua teha harilik eestlane? Tuleks tööl käia, tunda rõõmu, et see võimalus ikka veel on alles. Võtta eeskuju George Orwelli teose „Loomade farm“ tegelasest Tümpsast, kellel oli igale probleemile ja igale tagasilangusele üks vastus: „Mina teen veel rohkem tööd!“ Mõelda positiivselt, sest kõigil on raske. Ka Armin Karul!

PEETER KADARIK, rahvamajandustudeng, Keskerakonna noortekogu liige

KESKMÕTE: Riigi keerulise olukorra peavad lahendama poliitikud

Jaga |