Nädala juubilar ALISSA FREINDLIHH 75

Selline dialoog on Eesti publikule vast tuntuimas filmis kõigist nendest, kus mängis NSV Liidu rahvakunstnik Alissa Freindlihh. Ta kehastas selles külma, karmi ja morni töönarkomaanist asutusedirektorit Ljudmila Prokofjevna Kaluginat, kellel täielikult puudusid naiselikkus ja eraelu. Novoseltsev (näitleja Andrei Mjagkov) oli aga tema nohikust alluv. Novoseltsevi ja Kalugina vahel, keda alluvad „hellitlevalt" kutsusid Mõmra´ks, puhkes armastus tööpostil. Selle tulemusel Kalugina transmuteerus asutuse vaat et kauneimaks ja naiselikemaks naiseks, aga Novoseltsevi lapsed (poiss ja poiss), keda too üksikisa kasvatas, said endale imelise ema ning aasta pärast veel  venna.

Paljuski just tänu sellele filmile, aga ka filmidele "D'Artagnan ja kolm musketäri" ning Andrei Tarkovski „Stalker", sai Alissa Freindlihh 1981. aastal NSV Liidu rahvakunstniku aunimetuse.

Alissa Freindlihh sündis 8. detsembril 1934 Leningradis. Tema isa NSV Liidu rahvakunstnik Bruno Freindlihh, samuti ülimalt tuntud vene filmi- ja teatrinäitleja, oli nn etniline sakslane. Vahetult enne sõda sõitis Bruno koos teatriga Taškenti ja tänu sellele pääses sõja algusega seotud repressioonidest NSV Liidu kodanikest sakslaste vastu. Väike Alissa koos ema, näitlejanna Ksenja Freindlihhiga tegi läbi Leningradi blokaadi.

Aastail 1947-1949 oli Alissa koos ema ja mereväeohvitserist võõrasisaga Tallinnas. (Siin elasid nad muide just Toom-Rüütli tänavas, kus praegu asub Kesknädala toimetus.) Koolis tegeles Alissa taidlusega. Tallinna-aastail oli ta näiteringi kõrval tegev veel ka kooris ja käis balletiringis. Pärast Leningradi füüsika-matemaatikalütseumi lõpetamist 1953. aastal astus Alissa kodulinnas teatriinstituuti. Selle ta lõpetas 1957. aastal ja võeti Komissarževskaja-nimelisse Leningradi Akadeemilisse Draamateatrisse. Juba järgmisel aastal debüteeris ta kinolinal -  Vladimir Vengerovi mängufilmis „Linn süütab tuled" (1958). Paraku jäi tema esimene filmiroll samahästi kui tähelepanuta.

1961. aastal vahetas Alissa Freindlihh teatrit. Ta läks Lensoveti- nimelisse Leningradi Akadeemilisse Teatrisse, kus kujunes trupi üheks silmapaistvamaks liikmeks, mängides Shakespeare'i, Arbuzovi, Zorini, Brechti, Shaw' jt näidendites.

Õige varsti abiellus ta teatri kunstilise juhi ja näitleja Igor Vladimiroviga, kellega tal sündis tütar Varvara. Ka Varvarast sai näitleja, kuid tema näitlejaedu nii teatrilaval kui ka filmis ei saa võrrelda kuulsate vanemate omaga. Tihti on teda olnud näha esinemas koos emaga.

1980. aastate algul elas Lensoveti-nimeline teater üle kriisi ning sealt lahkus palju tuntud näitlejaid: Mihhail Bojarski, Jelena Solovei, Anatoli Ravikovitš jt. Teiste hulgas pühkis 1983. aastal Lensoveti lavatolmu jalgadelt ka Alissa Freindlihh, kuid aastaid hiljem tuli ta sellesse teatrisse korraks tagasi - 2004. aastal mängis Vladislav Pazi lavastatud Éric-Emmanuel Schmitt'i näidendis „Oscar ja roosa daam".

1983. aastast kuni praeguseni on Alissa Freindlihh kuulunud Tovstonogovi-nimelise Venemaa Riikliku Suure Draamateatri truppi.

Tavaliselt kipuvad teatrites ning ka filmides näitlejatele „külge jääma" teatud rollid - mõni mängib terve elu alfonse või armukesi, mõni aga kangelasi, ent mõni topakaid. Alissa Freindlihh on selle poolest olnud haruldane näitleja, et tema rollivaramus leidub nii kuningannasid kui ka eluheidikuid, nii kaunitare kui ka koletisi. Ta on üks väheseid naisnäitlejaid, kes ei karda laval kole olla. Alissa Freindlihhi faktuur on selline, et eriliseks iluduseks ei ole teda kunagi pidada saanud, kuid samas võimaldas tema sarm ja lausa tappev naiselikkus mängida tervet rida äärmiselt kütkestavaid südametemurdjaid.

Tema üks suurejoonelisemaid filmirolle on Prantsuse kuninganna ja Louis XIV ema Austria Anna filmides d'Artagnanist ja musketäridest. Neid filme on tänaseks kokku tehtud lausa neli - 1978. aastal vändatud  mitmeseerialisele kultusfilmile "D'Artagnan ja kolm musketäri" on järjed tulnud 1992., 1993. ja 2008. aastal. (Allakirjutaja pole küll neid järgesid näinud, kuid kurjad keeled räägivad, et parem kui neid poleks tehtud...)

Kindlasti jäävad maailma kinoklassikasse Alissa Freindlihhi sellised osatäitmised nagu Tema Majesteedi õuedaam Anna Võrubova kurikuulsast Grigori Rasputinist pajatavas mängufilmis „Agoonia" (režissöör Elem Klimov), Ljudmila Kalugina komöödias „Armastus tööpostil", Stalkeri naine omaaegses kultusfilmis „Stalker" ja Harita Ogudalova komöödiaklassik Eldar Rjazanovi melodraamas „Julm romanss".

Kesknädala toimetus soovib Alissa Freindlihhile veel hulk esinemisaastaid ja huvitavaid rolle.

IVARI VEE

Jaga |