Nädala juubilar Rudolf Rimmel 70

Jaanus Kõrv,      25. juuli 2007


Rudolf Rimmel sündis 27. juulil 1937. aastal Kasahhi NSV Ida-Kasahstani oblastis Tavritsheski külas eestlastest põllutööliste peres. Lapsepõlv ja koolitee algus möödusid Altai krais Gorno-Altaiskis. Eestisse tuli Rimmel 1946. aastal, lõpetas 1956. aastal Viljandi 3. (vene) Keskkooli ja astus Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonda, kus õppis algul statsionaarselt, seejärel kaugõppes. 1960–63 töötas Tallinnas miilitsa piirkonnavolinikuna, 1963–1970 ajakirja Pikker toimetuses, 1970. aastast konsultandina ENSV Kirjanike Liidus, 1976. aastal sai temast Nooruse kirjandusosakonna toimetaja. Oli Kirjanike Liidu liige aastast 1966 ja Ajakirjanike Liidu liige aastast 1967.
Kirjanduslikku tegevust alustas 1950. aastate teisel poolel.
Rudolf Rimmel on avaldanud luuleraamatud: Hommik , Lüüriline miilits ja kolmteist huligaansust, Sõna romantikast, Sfinks sinilillega, Arabeskid, Haldjas,Ööpoeem. Vaikus., Ohvrikivi, Haldjasaar, valikkogu Pärast haldjasaart, poeemiraamatud Luigelend, Tasakaal, Maardla, publitsistikavalimikud Armastus esimesest pilgust ja Armastus teisest pilgust, Tasakaal.
Rimmeli loomingus on oluline koht luule lühivormidel, palju on ta viljelnud epigramme, kirjutanud absurdi- ja groteskiluulet. Koos ühiskondlik-poliitiliste ja ühiskonnakriitiliste intonatsioonidega on Rimmeli värssides kõlanud ka lembelüürika. Sekkumistarve, leppimatus loiduse, ebaõigluse ja kurjusega iseloomustavad koos luulega ka Rimmeli mitmekesist ja rohket publitsistikat.

Donkihotlik idealist
Vaapo Vaher on kirjutanud:
Tundsin Ruudit esiotsa kui Nooruse kirjandustoimetajat, kes mu katsetusi trükiks sõelus. Siis, juba legendaarses Ajakirjandusmajas töötades, saime ka intiimsema suhtlussoone peale. Ruudi oli ajakirjanduslikus mesitarus meeldejääv figuur. Rõngashabemes vaevatud ilme ja rängalt kangete prillidega bassihäälne morn tüüp, kõhn kui tiisikushaige. Keerdunud nurkadega särgikrae stabiilselt määrdunud. Meelisrõivaiks esimees Mao laadis suurte rinnataskutega karmist rõivast pluus ja teksaseid imiteerivad lühikeseks kiskuvad laotöölisepüksid. Erinevalt esimees Maost olid ta pluusi rinnataskud alati märkmikest pungil, nendesse kandis ta ülima korralikkusega pähekaranud värsikatkeid või kohatud noorautori koordinaadid. Ruudi võis olla nii südamlik kui jauravalt jorisev. Olmeleksikas oli tal lemmikväljendiks "roppus". See võis kõlada nii põlastava halvakspanu kui ka maksimgorkiliku muheda heakskiiduna. Näiteks: keskkomitee mehed teevad seal üleval jälle roppusi. Või: need sinu viimased roppused (s.t luuletused) on ju ausalt öeldes kobedad.

Elas oma ajast nihkes
Priit Hõbemägi:
Töötasin koos Rudolf Rimmeliga Nooruse toimetuses. Oli selline komme, et toimetuse kõige värskem liige pandi istuma Rimmeliga ühte tuppa. Toakene oli väike, hädavaevu mahtus sinna kaks kirjutuslauda ja kaks tugitooli. Laudadel kobakad omaaegsed kirjutusmasinad, mis tegid põrgulärmi. Rimmeli oma veel eriti, sest pidevast kirjavahetusest noorte autoritega tegi ta koopiad ning nii pidi ta oma sõnumi jõuga läbi kopeerpaberi mitmele eksemplarile raiuma. Sõnakehv Rimmel oli ahelsuitsetaja, suits tossas pidevalt ja massiivne tuhatoos oli konisid täis. Suitsupilvede vastu võitles ta värske õhuga ja hoidis ka talvel suurt akent praokil. Rimmel oli andunud raamatukoguja ja ta põhjalikus kogus oli palju Eesti-aegset kirjandusteemalist ajakirjandust. Tema kodused raamaturiiulid olid tehtud eritellimusel ja täispuidust. Kui aitasin tal kolida, oli see tõeline piin. Saatus oli Rimmeli vastu erakordselt julm. Ta kogus aastaid raamatuid ja kui saabus vanadus, siis oli ta silmanägemine nii kehvaks jäänud, et ta neid enam ise lugeda ei saanud.

Pühapäev, 20. juuli 2003
Rudolf Rimmel kirjutab viimases lootuses kirja Edgar Savisaarele.
"Olen kindel, et võiksime rahvusena vastu pidada - vastu pidada on õige väljend - veel vähemalt pool tuhat aastat, aga võib ka olla tuhat või isegi rohkem. Veel kindlam olen selles, et Euroopa Liitu astudes kaob eesti keel kui kultuurkeel kahe kuni nelja inimpõlvega ja temast saab köögi-, kodu- ja klubikeel.
See juba olekski eestlaste kui rahvuse lõpp. Pole keelt - pole rahvast. Veel paar inimpõlve ja eesti keel jääb vaid plaatidele, raamatutesse ja teistele "kandjatele". Meid on naeruväärselt vähe, et euro- ja ilmahulguste kaootilisele kulgemisele vastu pidada. Nn tööjõu vaba liikumine ongi kaos, mis juba hakanud märkamatult hävitama ka meie rahvast. Väide, et eesti keelest saab Euroopa Liidu üks ametlik keel, on absoluutselt tähtsusetu ja näitab vaid liidu totrust..."
6. septembril 2003 läks Rimmel siitilmast vabasurma.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)