Mihhail Bronštein: minevikku ei tohi unustada

Samas soovib Kesknädala kollektiiv Mihhail Bronšteinile ja kõigile neile, kes võitlesid fašismi vastu, õnne nende läheneva pidupäeva puhul!

Härra Bronštein, Kesknädala juubilarirubriigis ilmus minu artikkel Adolf Hitlerist. Äkki olete seda juba jõudnud näha?

Jah, ma olen seda juba lugenud.

Selle artikli ilmumist on hukka mõistetud, üritades seda välja pakkuda  kui fašistlikku väljaastumist – Hitler nädala tegijaks! On öeldud, et Hitleri nimegi ei tohiks tänases Euroopas nimetada. Samas sai too artikkel ju kirjutatud seepärast, et tuletada inimestele meelde 1920.–1930. aastatel Saksamaal toimunut ning tuua esile paralleele tollaste ja meie ühiskonnas valitsevate tendentsidega, mis minus isiklikult kõhedust tekitavad. Kasvõi tuletades meelde KaPo aastaraamatut. Kuidas teie seda kommenteeriksite?

Lugesin teie artikli huviga läbi ja mulle meenus Teine maailmasõda, mille ma algusest lõpuni läbi tegin. Seda aega ei tohi unustada – ei tohi unustada tohutuid kaotusi ega ka seda, kes selle kaose valla päästsid.

Ma ei sõdinud, tänu Jumalale, Eestis – nii et eestlaste verd minu kätel ei ole. Lõpetasin sõja Saksamaal Breslau linnas. (Pärast sõda sai sellest Poola linn Wroclaw – I.V.). See linn oli ümber piiratud, kuid alistus alles 10. mail 1945. Meie diviisi staap asus endises NSDAP linnakomitees, kus  vedelesid kõikjal laiali sakslaste mahajäetud dokumendid – ka salajased. Kuna valdasin vabalt saksa keelt ja mulle pakkus väga huvi, mis oli siis ikkagi see fenomen, mis pani saksa rahva Hitlerile järgnema, lugesin neist enamikku. Eriti huvitasid mind Hitleri tegevusplaanid. Lugesin huviga läbi ka „Mein Kampfi“. Pean ütlema, et mitte just eriti arenenud mõistusega inimesele, n-ö rahvuslikult piiratule, kes arvab, et tema rahvus on üle kõige või et Saksamaa kriisis ja üldse kõigis hädades on süüdi teised rahvused,  võis see raamat küllalt tõsiselt mõjuda. Ja mulle sai selgeks, miks natsionaalsotsialism Saksamaal nii kiiresti levima hakkas – väideti ju, et kõigis hädades olid süüdi juudid ja demokraatlikud režiimid.

Suur saksa filosoof Kant on sõnastanud fraasi, millega ma ei taha päris nõus olla. Ta ütles, et ajalugu õpetab seda, et ta ei õpeta kellelegi mitte midagi. Saksa rahvas on ajaloolt vägagi hästi õppinud. Saksa rahvas on täna absoluutselt vaba natsionalismist. Lõi ju nimelt Saksamaa koos oma igavese vaenlase Prantsusmaaga kõigi aegade kõige progressiivsema struktuuri – Euroopa Liidu.

Just selle liidu eeskujul tegi teie alandlik teener 1980-ndate lõpul koos Primakoviga Gorbatšovile ettepaneku Nõukogude Liit suveräänsete riikide ühenduseks ümber struktureerida. Gorbatšov küsis siis, kas Euroopa Liidus on presidendistaatus. Me seletasime, et presidenti ei ole ja kõiki probleeme lahendatakse üheskoos.

Aga see oli nüüd väike kõrvalepõige.

Ma tahtsin öelda, et tookord lugesin läbi ka veel ühe väga huvitava dokumendi – Alfred Rosenbergi plaani Ida-Euroopa rahvaste ümberasustamise kohta. Mul ei ole midagi nende eestlaste vastu, kes Saksa poolel võitlesid – osa neist olid petetud, teised mobiliseeritud –, kuid, kui sakslased oleksid võitnud, poleks mingist Eesti iseseisvusest mitte isegi juttu olnud. Rosenbergi plaan oli selline: Baltimaadest pidi saama Saksamaa protektoraat, kuhu tulevad saksa kolonistid ja rõhuv enamik eestlasi deporteeritakse. No vaat niipalju siis ajaloost!

Veel soovin öelda paar sõna lähiajaloo kohta. Ma võin Edgar Savisaarega olla mõnes asjas nõus, võin temaga ka vaielda, näiteks selle üle, kas ikka pankade natsionaliseerimine on õige mõte, kuid ma austan teda sügavalt selle eest, mida ta on Eesti iseseisvuse heaks teinud.

Tuletan teile natuke meelde ajalugu. Miks Nõukogude Liit tunnustas Eesti iseseisvust ja sealjuures ei valatud tilkagi verd? Olen veendunud, et suuresti tänu Rahvarindele, mille venekeelse sektsiooni liige olin ka mina.

See, mis võimaldas Eesti veretu vabanemise, oli eelkõige step-by-step-taktika, samuti asjaolu, et Eestis viidi läbi referendum. Referendum oli aga äärmiselt tähtis, kuna just mõni aeg varem oli NL Ülemnõukogu vastu võtnud Nõukogude Liidust välja astumise seaduse. Selle järgi pidi väljaastumise poolt hääletama vähemalt 2/3 elanikkonnast. Mitte hääleõiguslikest kodanikest, vaid 2/3 elanikkonnast! Kui nüüd seda aega meenutada, siis Eesti Kongress kutsus üles seda referendumit boikoteerima, kuid referendum siiski toimus. Kui eestlased oleksid referendumit boikoteerinud ja kui vene intelligents ning üldse suur osa venekeelsest elanikkonnast ei oleks iseseisvuse poolt hääletanud, poleks meil õnnestunud Gorbatšovi veenda, et kõik on seaduslik, et Eesti iseseisvust tuleb tunnustada ja luua vastastikuselt kasulikud majandussuhted. Kõiges selles oli suur teene Edgar Savisaarel ja ka Tiit Vähil.

Töötasin siis konsultandina Eesti saatkonnas Moskvas. Vähi, kui ta oli peaministriks saanud, tegi kõigepealt korralduse sõlmida Venemaaga vabakaubanduse ja maksuvaba transiidi leping. Isiklikult mina istusin tollase Venemaa peaministri Jegor Gaidariga läbirääkimistelaua taha ja veensin teda, et need lepingud on äärmiselt kasulikud nii Venemaale kui ka Eestile. Vabakaubandus oleks säilitanud Eesti tööstuse, kuna kogu Nõukogude Liidu tööstus oli üles ehitatud regioonidevahelisele kooperatsioonile ning Eesti tööstus oli samuti puht Venemaale suunitletud. 

See aga, et Eestil õnnestus saada maksuvaba transiidi leping, andis võimaluse meie transiidi tohutuks arenguks. Muide, mitte ühelgi teisel endistest liiduvabariikidest ei õnnestunud analoogilisi lepinguid Venemaaga saavutada.

Ansipi sõnad, et meie transiidist ei ole mingit kasu, et see on tähtsusetu, mingi 1–2 protsenti ja pigem Eestile lausa kahjulik, on lausvale. Maailmapanga andmetel lubas transiidi kasutamine suurendada Eesti majanduspotentsiaali umbes 20 protsenti. Ja 1990. aastatel ning 2000. aastate algul oli transiit meie kõige dünaamilisemalt arenev majandusharu.

Milline on olukord  praegu?

Tundub, et Eesti valitsus ei taha mitte mingil juhul saavutada normaalseid suhteid Vene poolega. Kasvõi juba see, et peaaegu kahekümne aasta jooksul ei ole saadud teha normaalset piirilepingut, mis võtaks maha nii mõnedki probleemsed küsimused. Olime juba praktiliselt lepingut sõlmimas, kui Riigikogu poolt lisatud preambula andis Venemaa äärmuslastele võimaluse asi peatada, ja tehtud töö jooksis liiva.

Pronksiööga tõmmati aga lõplikult kriips peale meie heanaaberlikele suhetele, loomulikult ka transiidi arengule. 2007. aasta maist septembrini vähenes kaubakäive aasta varasemaga võrreldes 40 protsenti. Rääkimata sellest, et kui juba peaaegu poole väiksema transiidiga 2008. aasta veebruari võrrelda tänavuse veebruariga, oli see vähenenud veel 45 protsenti. Kahanenud on kaubavedu nii meritsi kui ka raudteel, ja väheneb juba niigi kriitilisel majandusmaastikul järjest rohkem.

Millist lahendust selles olukorras näevad meie sadamate ja raudtee juhid? Nad tõstavad tariife! Noh kas saab siis sedamoodi käituda!? Tõstes juba niigi kõrgeid tariife, peletatakse Eesti transiidist viimasedki kliendid.

Ammu juba teatakse, et ahnus ajab upakile. Eesti Raudtee juhtkond on vaat et Eesti kõrgeima palga saajad – ju nad ei taha oma rahast loobuda. Loodavad saamatajäänud tulu tasa teenida raudteetariife tõstes, mõistmata, et nii võivad nad viimasestki ilma jääda.

Olete konsultant Hollandi–Vene transiidiettevõttes. Kuidas teie firmal tööd on?

Siiani teenib see firma veel kasumit, kuid paar nädalat tagasi käis meil külas firma peadirektor, kes ütles, et kui asi samamoodi edasi läheb, kolib firma Lätisse.

Muide, vastupidiselt Eesti transiidinäitajatele, mis pidevalt langevad, on Lätis ja Leedus transiit vast ainus majandusharu, mis jõudsalt areneb. Ansip võib ju rääkida, mis ta tahab, aga kui vaadata asja kaine ja ausa pilguga, siis tuleb tunnistada, et transiit kolib ära meie naabrite juurde. Kui viimasedki transiidifirmad Eestist lahkuvad, on Eesti tulevik ikka väga udune.

Intervjueeris IVARI VEE

Jaga |