„Mälupoliitika" kaaperdab Balti ketti

Pöördumise ajendiks oli 30. ja 31. augustil Eesti Rahvusraamatukogu koordineeritud projektis „Europeana 1989" Balti ketile pühendatud mälestuslike allikate kogumise sõnum, mille järgi Rahvarinne ja Balti keti idee tõeline autor Edgar Savisaar tuleks ajaloost n-ö välja kirjutada. Protestikirja koostajad jäid oma argumentides delikaatseks. Kuid on aeg see, millele me tähelepanu juhtida püüdsime, nüüd otse välja öelda - põhjusel, et projekti korraldajate esmased vastukajad kinnitavad: kõik olevat olnud kõige parimas korras.

Paraku

on Savisaare järjekordne "korstnasse kirjutamine" vaid osa suuresti samade korraldajatega seotud ulatuslikumast, sh Balti ketiga seonduvast ajaloopoliitikast. Balti kett kui meie rahvaste vabadusvõitluse üks keskne tähis on saanud Euroopa ajaloomälus olulise koha eelkõige tänu Leedu Vabariigi mälupoliitilistele algatustele. Kui Balti kett kanti 2009. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse, oli Leedul selles kandev roll.

"Ametlik" Eesti pidi sellega lihtsalt leppima. Kuid meediakajastus jäi äärmiselt napiks. Vaatamata UNESCO tunnustusele keeldus Kaarel Tarandi toimetatud (ja rahva rahastatud) kultuurileht Sirp kajastamast Balti keti jõudmist maailma ajalukku.

Erinevalt "Balti õdedest" Lätist ja Leedust on Eesti valitsusparteid alati suhtunud nii Rahvarinde tunnustamisse kui ka jäädvustamisse vähemalt tõrjuvalt. Balti keti peakorraldajaid on järjekindla teabeblokaadiga hoitud isegi Euroopa tasemel toimunud tähistusüritustest nii kaugel kui võimalik. Leedulaste kurtmine, nagu poleks eestlased koostööst huvitatud, peegeldab pigem tõsiasja, et teave leedulaste algatustest siia ei jõuagi.

Leedus ja Lätis

on Eesti võimukandjate (sh saatkondade) kurtus igasuguste algatuste suhtes, mis kuidagi meenutavad rahvarinnete keskset rolli Baltimaade taasiseseisvumises, äratanud tõsist hämmastust. Läti ja Leedu tähistavad 25 aasta möödumist oma rahvarinde rajamisest (teiste sõnadega - vabadusliikumise viimist massidesse) suurejooneliselt. Leedu ja Läti valitsuste rahastatud pidustustel (välja antakse ka vastav postmark) osalemist peavad auasjaks riigi kõrgeimad võimukandjad.

Eestis töötavad nii president kui ka valitsus pigem sellele vastu. Siin peitubki seletus, miks Leedu ja Läti algatused ametliku Eestis koridorides sumbuvad.

N-ö puust ja punaselt sai ametliku Eesti häbiväärne mälupoliitika taaskord kinnitust siis, kui 23. juunil 2013 anti ühele Euroopa Parlamendi koridorile pidulikul parlamendijuhtide korraldatud tseremoonial "Balti tee" nimi. Kui Leedut sõitis esindama president Dalia Grybauskaite ja Lätit esindas peaminister Valdis Dombrovskis, siis Eesti nimel võttis sõna Euroopa Komisjoni transpordivolinik Siim Kallas (ei ole ju võimalik, et "Balti tee" segati ära Via Baltica'ga?).

Leedus ja Lätis sai pidulik tseremoonia ulatusliku meediakajastuse (Leedu TV kajastas sündmust erisaatega), aga Eestis ei ületanud Balti tee ajalukku jäädvustamine Euroopas isegi "nupu" uudiskünnist. Miks? Sest info "Balti tee" avamise austamisest Euroopa südames poleks siinses inforuumis Siim Kallasele (kellel polnud sellega mingit pistmist) väärikust lisanud.

Samal ajal võib Eestis täheldada uut mälupoliitilist ofensiivi. Kui Leedu ametiisikute surve kohati juba murendab täielikku mahavaikimist, siis Eestis on hakatud Rahvarinde suursaavutusi viimases hädas sõna otseses mõttes kaaperdama. Äsja sai see suundumus kinnitust Euroopa Liidu rahastusel toimunud Balti ketiga seotud mälestuste kogumise aktsioonis ("Europeana 1989").

Enda koha eest

ajaloos võitlejad muidugi mõistavad, et Balti kett oli erakordne saavutus, sündmus, millega oma nime sidumise kiusatus on väga suur. Selle aktsiooni suur edu tähendab enda nime kirjutamist ajalukku. Nii võtabki maad suundumus oma poliitiliste oponentide asemel iseennast Balti keti "isadeks" sokutada.

Leedus algatatud Balti tee jäädvustamise üritust - mälestuste kogumist - koordineerisid Eestis tulemuslikult eurosaadik Tunne Kelam ja Jüri Estam suhtekorraldusfirmast „Action Consensus". Ka Balti keti kohta materjalide kogumise päevad sisse juhatanud vestlusringi suunati sobivas suunas.

14 Eestimaa Rahvarinde tollaste eestvedajate (nende hulgas on mitu Balti keti keskset organiseerijat) protestikirja ajendiks oligi kogumisaktsiooni ettekavatsetult ajalugu väänav korraldusviis, mis võttis ajalootähise kaaperdamise ilme.

Rahvusraamatukogus

koostatud tutvustuses polnud sõnagi, et Balti keti korraldasid Baltimaade rahvarinded.

Balti ketile pühendatud päevade raamistamisel Rahvusraamatukogu fuajee seinu katnud Tunne Kelami fotovalimiku "Eesti tee vabadusele" pealkiri oli teadlik eksitamine - selles ei leidu vähimatki viidet Balti ketile. Fotokollektsioon (ca 30 fotot) peegeldas vaid ühe partei - ERSP - loomist ja ettevõtmisi. Ka Eesti Kongressi meenutavatel fotodel seisid esiplaanil ERSP aktivistid.

Rahvusraamatukogu pressiteade, et lisaks Tunne Kelami fotodele saab vaadata filme "1989. aasta sündmustest", tähendas tegelikult Tunne Kelami ja ERSP tegevust propageeriva filmimaterjali esikohale seadmist.

Pressiteade, et kogumispäeva vestlusringis „osalevad Tunne Kelam ja teised tollal aktiivselt Balti keti organiseerimisega või jäädvustamisega tegelenud inimesed", on eksitav. Tunne Kelamil ei olnud Balti keti korraldamisega vähimatki seost. Äärmiselt väheusutav on isegi Kelami väide tema seismisest Balti ketis. N-ö reaparteilastel oleks olnud pärast seda, kui ERSP keeldus üritust toetamast, väga raske mõista partei liidrit, kui too astunuks rahvarindelaste sekka. Balti keti kesksetest korraldajatest ei kutsutud mälestuste kogumisele keskendunud arutlusringi mitte kedagi.

Tunne Kelami esitlemine Balti keti aktiivse organiseerijana ja ERSP esiplaanile seadmisega loodud eksitav mulje on kurjast põhjusel, et Kelami juhitud partei oli Interrinde kõrval Eestis ainus poliitiline liikumine, kes ei osalenud Balti keti korraldamisel. ERSP organiseeris täpselt samal ajal oma alternatiivse „keti" Eesti Vabariigi endisel riigipiiril.

Rahvarindelaste

arupärimiskirja põhjuseks on ka Euroopa raha kulutamine viisil, mis juba ette määras ürituse läbikukkumisele. Samalaadseid "pokazuuha'sid" tähistati juba vene ajal sõnaga "potjomkinlus". Üritus jäi mitte ainult formaalseks ja tulutuks, vaid võimendas ka väära teavet ja esindas moonutavat mälupoliitilist praktikat. Et Balti keti korraldajatest mööda minna, tuli silmad kõvasti kinni pigistada, e-post unustada jne. Ja Savisaareta (kes pole praegu vähem tegus kui ajaloolises mälus) tuldigi häbenemata toime. (Kuuldavasti leiti oma maakodust Lõuna-Eestis üles Marju Lauristin, kes aga ei saanud tulla.) Veelgi häbiväärsem on prohmakate tagantjärele õigustamine.

Rõhutagem:

Balti keti algataja Edgar Savisaar ja enamik Balti keti põhikorraldajaist püsivad seni tegusalt avaliku elu pildis. Rahvarinde tegevust peegeldavaid materjale, sh Balti ketiga seonduvat, koguti Rahvarinde muuseumi tarbeks. Lisaks on Lembit Koik kirjutatud Balti ketist raamatu. Mitte kellegagi tollastest osalistest ja teabeallikatest ei püütudki kontakti leida.

Internetiajastul pole valetamisel mõtet. Rahvusraamatukogu levitas väärteavet, nagu olnuks Tunne Kelam Balti keti aktiivne korraldaja. See vale on tänaseks jõudnud teistegi raamatukogude, ajalehtede, kodanikeühenduste jne saitidele*. Aktsiooni korraldajate mälupoliitiline silmamoondus on andnud tulemusi. Kas keegi kannab selle eest ka vastutust?

Balti ketti

kaaperdav aktsioon annab lisatõuke tõsiste küsimuste esitamiseks mälupoliitika kohta avaramalt. Kas "Europeana 1989" Eestis on järjekordne märk ajaloo ümberkirjutamisest, millega Euroopas seatakse Balti keti korraldajate esiritta selle aktsiooni ägedad vastased ja vaikitakse maha tegelikud korraldajad?

27. septembri pöördumisele kirjutasid alla Ilvi Cannon, Kostel Gerndorf, Mati Hint, Arvo Junti, Rein Järlik, Aadu Jõgiaas, Ülo Kaevats, Henn Karits, Peet Kask, Lembit Koik, Ülo Laanoja, Rein Ruutsoo, Heinz Valk, Rein Veidemann. ("14 pöördumine" on liitumiseks avatud kõigile, kes ei nõustu juba pikemat aega Eestis domineeriva minevikku ärastava mälupoliitikaga.)

REIN RUUTSOO

* Ka Kesknädal avaldas "Europeana 89" pressiteate oma 31. augusti lehenumbri veebis - eesmärgiga informeerida toimuvast Rahvarinde tõelisi tegijaid.

[fotol]    ENDISELT HOOS: Tulihingelised Rahvarinde liikumise toetajad Agnes Toimla (vasakul, peas Rahvarinde logoga müts) ja Tallinna Ülikooli professor Rein Ruutsoo on jäänud truuks oma väärtustele ja põhimõtetele.

Jaga |