Ei kahtle Meg hetkegi Sinu jutus, tean ,et ka kusagil Jagalas oli olnud mingi laager ja mees kindlasti rääkis õigust . Imelik miks siiski pika vene okupatsiooni aeg sellest vaikiti. Selline asi meeldis vene okupantidele väga, asi jälle "suure kella" külge panna. Ja on veel palju hukamis paiku nii vene okupantide poolt kui nende saksa koleegide poolt, mida keegi ei tea . Kuid siiski on tegu ainult kasvõi kümnest autokoormast mis võib olla 150-200 inimest . Mis on aga kaugel 100.000 -st Meg soovin Sulle veelkord Häid Jõule ja head uut aastat.

MEG-le Mul ei annud hing rahu ja asusin uurima ajaloolaste poolt väljatoodud Saksa okupatsiooni ajal hukunud eestlaste arvu. Mart Laari , ega tema arvamusi ma ei arvesta siin.2002 aasta uurimuste kohaselt hukkus või hukkati Saksa okupatsiooni ajal 7800 eestlast,nende hulka arvatud on ka 1941 aastal Omakaitse poolt kohtuta mahalastud hävituspataljoni liikmed , nõukogude võimu tegelased ja kommunistid. Täpsemalt hukkunud inimesi tuvastada pole võimalik. Saksamaa arhiividest saadud dokumentide järgi toodi Eestisse 2100-2200 juuti ja sadakond mustlast. Neist 2000 ümber hukati Kalevi- Liival. Tartu tankitõrje kraavist väljakaevatud 3000 mõrvatust ma juba kirjutasin. Neid matmis paiku oli ka mujal ka Jagala laagris oli juute ja ka muude rahvuste esindajaid kes seal hukati. Need on tõepärased arvud eestlaste kaotustest Saksa Okupatsiooni läbi. Aga kõik muu on siiski puhas propaganda.

Ära lase end häirida, KE-lased armastavad meeletult liialdada,eriti Teisest Maailmasõjast. See on ju avalik saladus, kellelt saavad nad juhtnööre.

Ralf Gerretz oli vist Saksa kodanik ja sakslane, ehkki elas ka enne sõda Eestis.Kas ta ikka oli komandandi asetäitja, ta oli ju laagris raamatupidaja ja tõlk?Laagri asukad ei olnud ei Eesti elanikud ega kodanikud. Kurb ja kole lugu, kuid selle seostamine saksa mundris kodu kaitsnud eestlastega on väga otsitud. Mina olen teeninud vene armees ja ka minusuguseid võib seostada kõikide nõukogude vangilaagritega, mis Eestis kunagi olnud. Juba minu vanavanaisa osales Türgi sõjas Vene soldatina ja pole võimatu, et tahtmatult aitas kaasa mitme kaukaasia väikerahva täielikule hävitamisele. Jube rahvas see eesti rahvas, mittu põlve järjest mõrtsukad. Ja mitte ei taha seda tunnistada ja sellest iga päev laterdada.

Ants.Ainuüksi Kloogal hukati üle 2000 inimese,et venelased tulid,pandi vangidele halud selga ja pandi elusalt põlema.Tean seda täpselt,sest minu sünnikodu oli seal lähedal ja vanavanemad rääkisid.

to j. Kohtus rääkis Gerrets puhtas eesti keeles,Laak palus põlvili armu kui kohtuotsus-surmanuhtlus teatavaks tehti.Ain-Ervin Mere poos ennast Inglismaal,kus elas,üles.Nemad tegutsesid Kalevi-Liival.Rongid vagunitega saabusid Jägala rauteejaama,või oli see Raasiku,tõesti peast ei mäleta.Neid tundsis ära kaks naist kes olid Laulupeol ja teatasid miilitsasse,nii see lugu avalikuks tuli.On aga senigi kohti,mida pole leitud,sest ei teata otsida.Juhuslikult võib paljugi päevavalgele tulla.

Kõik Eesti sakslased rääkisid puhast eesti keelt. Gerretzil oli ka eesti naine ja seetõttu ta jäi Eestisse, töötas Pühajärve puhkekodus. Kas see tõestab kuidagi eestlaste suurt rolli Wannsee otsuste täideviimisel? Kuna Pühajärve puhkekodu omanik on täna üks Eesti ekspeaminister, siis võib arvata et ka tänane peaminister on nats? Seos tema ja Gerretzi vahel on ju siililegi selge. Kus need Vene telekanalid küll magavad? Skandaal ju vedeleb siinsamas.

Sõjakuritegudest rääkides on väga oluline teada, kui palu oli kaasteadjaid. Kui tänasesel Balkanil ja 1940-te Kesk-Euroopas oli elanikonna üleüldine teadlikkus vaieldamatu ja isegi tsiviilisikute osalus kuritegudes üsna arvestatav, siis Eestis ei teadnud kohalikud sellest mitte midagi. Kuulujutud läksid liikvele alles pärast sõda. Seetõttu on eestlastele tagantjärele tasahilju Kosovo albaanlaste maine külgekleepimise katsed üsna tülgastavad.

Selle Klooga võtan kohe käsile ja püüan saada selgust . Tean ,et seal olid juudid kelle laipu taheti ärapõletada ja seepärast pidid mahalastavad ise puid seljas kohale tassima. Pandi kiht puid ja sinna peale kiht laipu, siis jälle puid. Tean ,et sealt õnnestus osa juutidel põgeneda. Püüan homme uurida seda lugu. Ka seda palju tegelikult tapeti.

MEG-le. Võin nüüd täpsemalt rääkida Klooga vangilaagrist. Sul on õigus,Sinu vanavanemad rääkisid tõtt. Muidugi ei pandud neile puid selga ja ei pandud põlema ,vaid neid sunniti seljas kandma kohale puumaterjal,sest laibad taheti peale mahalaskmist põletada. Kloogale toodi juudid Vilniuse getost ja ka Riiast kokku 2186 inimest.Miks Leedust ja Lätist juudid Eestisse toodi teab ainult jumal taevas ja sakslased. Vangid tegelesid mingite detailite tootmisega sõjatööstusele ja käisid metsatööl. Laagri territooriumil oli ka saeveski. Kuna sakslastel ei jätkunud omi kutselisi vangivalvuritest "kõrilõikajaid" kasutati valvuritena ka sõjaväkke mobiliseerituid eesti sõdureid ,noori poisse. Eluga pääsenud juut Sima Skurkovits kirjutas oma memuaarides mis ilmusid Tel Avivis 1989 aastal ,et tänu eesti vangivalvuritele oli kord Klooga laagris teiste laagritega võrreldes leebe. Metsatööl olles lubasid eestlased külastada lähedal olevaid talusi toidu hankimisel. Kuigi sakslaste poolt oli rangelt keelatud toidu andmine juutidele jäi sellega vahele saksa valvurile kohalik talupidaja Elviine Hinsberg ,kes istus selle eest mitu kuud Patarei vanglas. 19. sept. 1944 otsustasid sakslased laagri elanikud hävitada ja laibad põletada. Kloogale saadeti sakslastest erikomando. Eesti vangivalvurid kui taipasid ,et vange hakkatakse tapma deserteerusid,kuid mitte kõigil see ei õnnestunud. 10 eestlastest vangivalvurit viidi koos juutidega mahalaskmis paika ja lasti maha. Nende saksa sõjaväevormis laibad jäid põletamata nagu osa juutide omigi . Saksa mõrtsukail läks kiireks sest juba lähenesid ka punaarmee tankid. Eesti valvurite põgenemisest tekkinud segadust kasutades õnnestus 87 juudil põgeneda. See on tõde Klooga laagrist

Vana memm rääkis neist õudustest Saksa okupatsiooni ajal, kuidas igal hommikul olid kaitseliidu mehed öö jooksul jälle mõned ümbruskonnast inimesed kinni võtnud ja siis hommikul nad magasiaida juurde toonud. Sealt viidi kinnipeetud Kukemetsa, kus lasti neil auk kaevata ja siis maha lasti ning auku lükati. Eriti meenutas memm, kuidas ükskord oli kinni võetud 17 aastane noormees sellepärast, et tal olevat ilusad säärsaapad jalas olnud. Ta viidi kaitseliidu meeste poolt samuti Kukemetsa, kus maha lasti ja siis tulnud mahalaskjad tema saapad üle tagasi magasiaida juurde, kus hooplesid oma veretöö ja saagi üle. SELLEGA EI TAHA MITTE EITADA HÄVITUSPATALJONI TAPMISI JA PÕLETAMISI, KUID ei tohi unustada ka eestlaste endi kuritegusid. Wikipeedia andmetel tapeti Saksa okupatsiooni ajal Eestis 61000 eraisikut(neist erinevatel andmetel 30000 kohalikke elanikku) ja 64000 nõukogude sõjavangi. Seda organiseerisid eestlastest Eesti Julgeoleku Politsei ülem Ain-Ervin Mere, laste tapmiste alal tuntud Jaan Viik, Laak, Gerrets jt., Kõik nad olid natside käsilased, kes "võitlesid" ja keda õigustatakse tänapäeva Laari ajaloo arusaamade kohaselt Eesti iseseisvuse eest.

Miks sa ometi nii liialdad? Kas teed tellimustööd mõne "sõbraliku" agentuuri jaoks?

Kui Sa ei ole asjaga kursis ära aja siin nõukogude propagandat -väljamõedisi. Ja kõigepealt seltsimees Sulle teadmiseks, Saksa okupatsiooni ajal ei olnud olemas mingit Kaitseliitu,oli küll Omakaitse ja ära aja ka juttu ,et keegi saabaste pärast tapeti. Võin veel uskuda kui keegi pätistunud nadikael kellegil komissaaril peale mahalaskmist saapad jalast tõmbas. Mõne kaabaka pärast ära üldista 42.000 Omakaitse meest .Ja ära aja naerma 30.000 kohaliku inimese tapmisega sakslaste poolt Iseasi kui arvati kokku ka kõik venelaste poolt tapetud ja Siberisse küüditatud. Siis tõesti arv tuleb sinnalähedale. Saksa okupatsiooni aegu tapeti eestlasi kõik kokku 7800 inimest . Kas soovid teada raamatut ja lehekülge kus kõik kirjas ? Ja ära aja siin nõukogude aegset propagandat.

Keegi ei vaidle, et Ain-Ervin Mere julgeoleku politsei ülemana,vastutas laagrites toimunu eest. Ka laagri tõlk ja valvurid Gerrets , Laak ja Viik said kätte oma karistuse. Aga samal ajal kommunistliku korra aegseid mõrtsukaid ei karistanud keegi, ka Saaremaa küüditaja Arnold Meri kõnnib vabalt ringi.Ja tema pole ainuke , neid on veel teisigi elus ja vabad mehed.Nõuavad ja on solvunud kui Eesti riik neile veel pensioni sooritatud kuritegude eest ei anna. Keegi "Arno" siin alises eespool ,et temale Eesti riik vene okupatsiooni armees teenitud aja eest pensioni ei maksa. Äkki oli Arnold Meri ise ?

Huvitav missuguse mõrtsuka töö on Arnold Meri korda saatnud? Kui rääkida Stalini aegsest küüditamisest, kus ta võis osaleda ja VÕRRELDA LAARI ISAMAALISE KLIKI POOLT OMANDIREFORMI ÜMBERTEGEMISE TULEMUSEL LÄBIVIIDUD UUT EESTLASTE KÜÜDITAMIST TÄNAPÄEVAL 21. SAJANDIL, siis viimane on isegi küünilisem kui seda oli väikerahvaste hävitaja gruziinist Stalini ajal.

oligi arvata, et ussipesa hakkab sisisema, vingerdama ja mürgihambaid näitama. PS. Stalin oli rahvuselt osseet.

Ahoi, poisid, pühad on ajalooks saamas ja lõüpuks aeg ka mõni sõna sekka lisada.Mina leidsin, et Jõulupühad polnud just kõige sobivam aeg nii veristeks teemadeksAga kui lugeda siinseid sogamisi sadadest tuhandetest sakslaste poolt mõrvatud eestlastest ja teist samapalju küüditatuist, jääb mulje nagu loeksin sõjaaegset venemaal kirjutatud lendlehte..... Sellise lolluse väljakirjutamist tingib arvatavasti nende kirjutajate endi kätel mitte kunagi kuivav süütute inimeste veri. Ants on püüdnud Teile puust ette teha kaks korda suurendatud mastaabis, isegi punaseks värvida ja ikka ei jõua kohale. püüaksin mõista kellegi endise hävituspataljonlase praegusi väljapritsimisi kuid ma ei suuda mõista meg, Sinu mõttekäiku ega sihte mida taotled. Kui sellist loba aeti kaugel "nõukogude" ajal kui oli kättesaadav vaid üksainus nn libaajalugu aga praegu kus on kättesaadav tohutu infovool kogu maailmast on selline mõttepiiratus mulle mõistetamatu. Püüdutaksin vaid Tartu Tankitõrjekraavi või nagu rahvas kutsus - Jalaka Liiniga seonduvat sest olen sellega mõnel määral tuttav. Nimelt oli Tartu koonduslaagris ka üks minu sugulastest ja tal õnnestus sealt eluga väljatulla. Meie majandis elas ja töötas veel teine perekond, kelle perekonnapea oli seal laagris 41. asta sügisel ja samuti vabanes elusalt. Ja mis kõige huvitavam, mõlemaid vabastati laagrtist sakslasest uurija tõttu, kes oli kirjutanud mõlemate toimikutele: "Süüdistused pole veenvad". Mõlemad olid sattunud laagrisse omaküla inimeste pealekaebuste tõttu ja seesama uurija oli mõlemile andnud soovituse - vahetage elukohta, mida mõlemad pered ka tegid ja nii nad meie maile sattusidki. Selle Tartu Koonduslaagri kohta on ilmunud palju tõepärast materjali mis on enamvähem vaba nõukaaegsest"vahust" ja need andmed räägivad täpselt seda mida ka Ants on püüdnud teile selgitada, seal tapetute arv jääb kõige tõenäolisemalt alla kolme tuhande, mille kõige veenvamaks tõestusmaterjaliks olgu mõni aeg tagasi ka meie ajakirjanduses ilmunud pikem arutlus sellel teemal. Seal on äratoodud Eesti Julgeolekupolitsei ja SD komandöri Martin Sandbergi aruanne 1941/1942 kohta oma ülemustele kus ta märgib, et "erimnetluste" käigus on likvideeritud 1569 kommunismis ja marksismis süüdistatut, üks opositsionäär(arvatavasti Eestile iseseisvuse taotleja)53 juuti ja kuus süjakurjategijat(?). Neile arvudele eriti suurt lisa vaevalt enam lisandus, sest 43. a. suvel hakati matmispaiku hoopis likvideerima. Kuigi mõnede tänaste uurijate poolt on väljapakutud kolme tuhandet ületavat arvu, pole sellisel arvul muud "tõestust" kui venelaste poolt Tartu koonduslaagri kohta leitud toimikute kausta mõned leheküljed. Kuna leitud kaustas olnud säilinud lehekülg nr. 19 ja kaanel märge, et kaustas on 136 lehekülge(igal leheküljel 26 rida), teeb uurija J. Püttsepp sellest järelduse, nagu oleks võinud mahalastuid olla 3536(?). Kuna vahepealseid lehti pole leitud on selline konstrueering rohkem kui meelevaldne. Hoopis täpsema pildi annab kahtlemata Sandbergeri aruanne, seat saksa täpsuses pole mõtet kahelda, seal ei pandud kamaluga peale ega võetud kühvliga ära. Ja kui rääkida sellest laagrist, siis olgu kõigile teadmiseks, et üks esimesi laagriülemaid oli eestlane Roland Lepik(kuni aug. lõpuni 41. aastal), kes hiljem viidi üle Tallinna. Selle mehe kohta laekus palju kaebusi, väidetavate isiklikel põhjustel teostatud arreteerimiste, hukkamiste ja hukatute vara omastamise kohta. saabunud andmete alusel vabastas pol. politsei ülem Angelus dets. alul Lepiku oma ametikohalt ja andis asja kohtulikule uurimisele, milleks kutsuti erapoolikuse huvides kohale uurija Grau Berliinist(?). Uurimise tulemused hämmastasid isegi Hjalmar Mäed kes on oma memuaarides kirjutanud sõnasõnalt:"uurimise sisu oli kohutav. On ennekuulmatu, kuidas sellised juhtumid said teoks ilma, et see eestimaa üldsust oleks sokeerinud". Aga eks need asjad saidki teoks seetõttu, et punaste kuriteod olid kõigil veel värskelt meeles ja seetõttu vaadati uutele kuritöödele tihti "läbi sõrmede"Lepiku üle peeti kohut Riias ja Lepik MÕISTETI VÕIMU KURITARVUTUSTE TÕTTU SURMA. Lepiku surma kohta liigub kaks versiooni. Esimese järgi lasid sakslased Lepiku Riias maha aga teise järgi toodud mees tagasi Tallinna ja hukatud Patarei vangla kuulsas hukkamistoas poomise läbi. See aga näitab, et selline omavoliline kohtuta hukkamine vihameeste poolt kestis vaid tõesti esimestel päevadel kuni saksa tsiviil- ja sõjaline võim polnud veel oma ülersannetesse asunud. Sealt edasi aga eksisteeris kord ja kuigi ka hiljem võis esineda valesüüdistuste alusel vangistusi ja isegi hukkamisi, olid need üksikjuhud mis ei ole aluseks hüsteerilisele halinale sadadest tuhandetest hukatutest.

Siinsete kommentaarikirjutajate mõttelend ulatub õige kaugele sellest sõnumist, mille juurde arvamusavaldusi ootaks. Asja olemus on ju selles, et enamik Kaukaasias asuva Krasnaja Poljana (Punase Lageda) ja Esto-Sadoki (Eesti Aiakese) eestlastest, keda Eesti riik on unustusse jätnud või lausa ära põlanud, ei taha (või ei tihka, aga pärast Tallinna Pronkssõduri-jama võib-olla ei julgegi?) enam osaleda eestluse hoidmisele kaasaaitamises kohaliku eesti seltsi tegevuse rahalise toetamise kaudu. Nad leiavad, et Eesti on Kaukaasia eestlased hüljanud, sest Rootsi või Kanada eestlased saavad Eestis olevaid professionaalselt eestluse alalhoidmisega tegelejaid rikkalikult toetada, kuid vaestest rahvuskaaslastest Venemaal pole ju mingit tolku. Praegu elavat nii Krasnaja Poljanas kui ka Esto-Sadokis kummaski sadakond etnilist eestlast. Eks ka Abhaasia eestlased olid meile armsad ja kallid siis, kui tänu nõukogude võimule elati Gruusia NSV-s suhteliselt jõukalt ning Eestist oli mõnus käia Kaukaasiasse sõpru-sugulasi etendamas.

Seda, mida Arno eespool kirjutas Tartu tankitõrjekraavi (Jalaka liini) äärse koonduslaagriga seoses, tuli ette ka Võrus, Valgas ja mitmel pool mujal. Mitmedki eestlased oleksid ellu jäänud või vähemalt varem vabadusse pääsenud, kui omakülainimestelt poleks tulnud üha uusi pealekaebusi. Sakslastest uurijad ja vanglaülemad olla päris suures hädas olnud - nad ei saanud toimikule kirjutada "Süüdistused pole veenvad", kui vangisolijate kodukohast saabus üha täiendavaid kaebusi (oli komnoor, oli punase ilmavaatega, sai juurdelõike, oli olnud Vabadussõja ajal punakaartlane, õppis vene keelt jne). Juhtus sedagi, et need sakslased, kes hiljem vangilangemisel ise elu kaotasid, riskeerisid süüdistuste ilmselge alusetuse tõttu vangispeetuid vabaks lasta. Nii et - tasuks meenutada ajalugu: kui mitu teie küla inimest said otsa kohalikelt tulnud pealakaebuste läbi; ka seda, et mõni ellujäetud komnoor ei läinud nõukogude karistusorganitele kaebama nende omakaitsemeeste peale, kes verejanus hullunult möllasid omaenda külarahva kallal.

Sul on õigus, mitmele tegelasele siin kommijate seast, on su seletused kepiga herilasepesa sorkimine.Kui nad saaksid siis ka nõelaksid.