Kas on veel lootust?

Tundub, et kui maailmasõjad välja arvata, pole maailm mitte kunagi, isegi mitte külma sõja aegadel, omadega nii sassis olnud kui praegu. Loendamatu arv „väikseid“ sõdu, ülekohtud, sallimatus, vihkamine, kuritegevus, terrorism, tohutud rikkustevahed ja alamklassi mässud selle vastu, vastastikune sõjaõhutamine. Maailma vägevate suurele vastasseisule on lisandunud kolmanda maailma äärmuslik islam. Riigipiirid enam ei toimi ning stiihilised rahvasteränded meenutavad soodomat-komorrat kogu maailma jaoks. Kõik juba kõigi ja kõige vastu... Kuhu edasi?

Ando Leps ütleb: "Nii kaua, kuni meil on viis protsenti kapitaliste, kes ei tea, mida teha rahaga, ja 40-60 protsenti inimesi, kes ei tea, kas õhtul on süüa midagi, ei vähene kuritegevus. Kui see ebavõrdsus oleks väiksem, oleks ka vähem kuritegevust."

"Kuidas sellisest ebavõrdsusest lahti saada? Kui vaadata, mis maailmas toimub – terroriaktid ja muu – siis joonistubki välja see tohutu rikkuste vahe. Seda ei või olla," sõnas Leps. "Aga siin ongi see iva, just see rikkuste vahe; selline ühiskond ei ole võimeline edasi eksisteerima."

Olen ikka Põhjamaid pidanud maailma kõige sotsiaalsema ja õiglasema ühiskonnaga riikideks, kuid kostab, et kui statistika järgi vaestes riikides on suurimaks olmeprobleemiks „Mida täna süüa?“, siis Põhjamaades olevat suurim probleem: „Kas sel aastal lendame puhkama Kanaaridele või kuhugi mujale?“

Ebavõrdsuse tekitamine ja ületamine

Julgen väita, et kui maailma vägevad püüaks kordki luua olukorra, kus vähenõudlikumatel inimestel oleks kõht täis ja katus pea kohal, mässama ei hakataks. Kui see kõik rahasse ümber konverteerida, oleks kokkuhoidu enam mitte miljardeid, vaid triljoneid... Igatahes tuleks inimestele kõhutäie ja peavarju tagamine palju kordi odavam. Aga „oleks“ ja „poleks“ on paraku pahad sõnad...

Mart Laar juba oma esimese valitsuse ajal valis Eestile kahjuks Põhjamaade sotsiaalse turvalisuse asemel maailmavaateks ja majandusmudeliks Euroopa ühe suurima elatustaseme-lõhega paremliberaalsuse. Nagu talle meeldis end välja vabandada šokiteraapilise radikaalse majandusreformi eest – selleks, et rahvale rikkust jagada, tuleb enne seda rikkust koguda (omaenda taskusse?). Ja nõnda kogutaksegi tänini.

Kunagi noorpõlves olin naiivne (küllap oli totalitaarse riigi propagandamasin suutnud oma mõju avaldada), kuigi mäletan, et oskasin Rahva Häält n-ö ridade vahelt lugeda, ja paraku pooldasin inimsõbralikumat sotsialismi küllaltki veendunult. Tunnetasin, et Läänes taevani kiidetud kapitalism polegi ilma suurte vigadeta.

Veendusin, et eripalgelist pulbitsevat maailma suudaks jätkusuutlikuna vaos hoida vaid üks väga õiglane ja kindlakäeline ülemvõim, kes suudaks seda teha erapooletult, kõigi suhtes õiglaselt. Silma riivas aga toonase sotsialismikantsi NSVL-i ülemaailmne pürgimus maailmavalitsemisele: kogu Ida-Euroopa; Hiina, Põhja-Korea ja Põhja-Vietnam Aasias; Etioopia ja Kongo Aafrikas; Kuuba ja Nikaraagua Ameerikas jne. See ambitsioonikus varises õnneks koos NSVL-iga kokku.

Kunagi olin vaimustuses USA pürgimusest ohjata kogu maailma, lootes, et ta teeb seda ausalt kõikide riikide ja rahvaste suhtes. Pettusin, kui nägin, mis toimus Liibüas – mida rohkem üks riik oma rahvast hoolib, seda kiiremini tuleb selle valitsejad kõrvaldada. Liibüale järgnesid Egiptus ja Süüria. Enne olid Vietnam, Afganistan, Iraak. Ka Kiievi Maidan olevat alguse saanud revolutsiooniekspordist.

ÜRO suutmatus

Aga kust võtta ausat ja õiglast ülemvalitsejat, kes suudaks olla kohtunik kogu ülekohtusele maailmale? Silmapiirile kerkib ÜRO, kuid kahjuks on osutunud see õilsatel eesmärkidel loodud organisatsioon algusest peale liiga nõrgaks – riigid kasvasid tal üle pea. ÜRO peaks olema erapooletum ning palju suuremate õigustega, et tagada maailmale õiglane jätkusuutlikkus.

Üks suurim oht ripub veel maailma kohal – ülerahvastatus. Kui meie siin oleme hädas negatiivse iibega, siis arengumaades on iive jätkuvalt plahvatuslik. Isegi ökoloogiline katastroof jääb selle varju. Nagu kuulda, Kesk-Aafrika kõrbealad on laienemas, mis ajab sealsed näljaohus rahvad liikvele – ikka Euroopasse, seniste miljonite paadipõgenike eeskujul. Kui Euroopa Liit ei suuda õigesti käituda ja oma piire kontrollida, siis olemegi enneolematus laviiniohus – põgenikevool üle Vahemere kestab raugematu hooga juba mitu aastat ja lõppu ei paistagi... Ka Türgi on ähvardanud pagulasvoogu valla päästa...

Ületamatu iibeprobleem

Iive on ülemaailmne probleem. Kunagi Hiina sai kenasti oma iibeprobleemi leevendamisega hakkama, kehtestades ühe-lapse-seaduse; teise lapse sünni puhul trahviti. Nüüd on hiinlased selle reegli millegipärast tühistanud. Kas maailma pingete kasvades taipasid nad, et inimressurss („kahuriliha“) on riikliku julgeoleku olulisemaid garantiisid? Meie paraku talitame vastupidi, ja „tänu“ Euroopa ühele väiksemale miinimumpalgale ei suuda tublisid eesti poegi ja tütreid kodumaal hoida.

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

[fototekst]

Sellistesse „Villa Hortensiatesse“ pagulasi küll ei majutata. Aga kuhu siis? Kas nende jaoks ehitatakse uhiuusi eluasemeid? Foto Tiit Maksim

Jaga |