Hõbelusikas kujunemisaastatel

Riigikogu valimiste aeg läheneb kiirelt ning poliitikute ja rahva suhe muutub tugevamaks. Nii jõudiski meediasse teade, et Kristiine linnaosa vanem Jaanus Riibe on 2. aprillil viibinud lasteaias ja lugenud lastele raamatust ette unejuttu. Pildid sellest ilmusid sotsiaalmeediasse. See ei meeldinud Tallinna linnavolikogu reformierakondlasest liikmele Õnne Pillakule, kes ajalehe Pealinn küsimuse peale selgitas: “Ma ei ole kindel, et kõik lapsevanemad on sellise tegevusega nõus või soovivad, et nende magava lapse pilt on kõigile vaatamiseks üles riputatud. Laste turvalisuse tagamine internetis on üks olulisematest teemadest, millest pidevalt räägitakse ja millele vanemate tähelepanu juhitakse.”

Õrnakeste põlvkond kasvab tasapisi suureks. Kaasaegse tärkava generatsiooni pilk on suunatud harilikult maha, mitte üles. Sulle tuleb vastu sadu inimesi, kes silitavad oma nelinurkseid „kastikesi“, uutel elluastujatel puudub järjest enam seos reaalse eluga. Inimesed komistavad oma telefone uurides üksteise otsa ja me näeme, et ulmefilmid on muutunud tegelikkuseks: tehnoloogia on inimesed orjastanud.

Veel teismeeaski mähkmetes

Laste “privaatsus” ja fotosilma alt eemale jäämine tähendab seda, et neid justkui mähitaks ikka veel teismeeaski. Milline aga oli seitsmekümnendate aastate lõpust pärinenute lapsepõli? Pärast kooli olid neil vabad käed. Minule isiklikult meenub kolamine Lasnamäe vanades majades ja karjääris, mis asus praeguse Laagna tee kohal. Meile ei topitud kätte mitmekordseid siidkindaid ega hoiatatud kunagi kommionude eest. See põlvkond ei teadnudki, kes on kommionud. Kui kindad märjaks said, mängiti lumesõda edasi paljakäsi; kui tongid paugutegemiseks otsa lõppesid, leiti töökojast rauasuurikut ja tinamennikut ning paugutati nendega. Väljend “saan õue” tähendas seda, et mängiti pimedani, aga mardi- ja kadripäeviti ka veel peale pimeda tulekut. Millegipärast ei saadud kuni keskkooli lõpuni teada, mis on alkohol; selle asemel joodi hoopis hiina teeseene hapukat vedelikku. Lasnamäel oli vanal sõjaväelennuväljal mahajäetud maja. Koolipoisid käisid selle põrandal krõbistamas, sest “Estbakaleja” oli lasknud sinna oma plastijääke. Praegusel ajal oleks see liiga karm ettevõtmine, sest kohe arvataks, et vanades majades pesitsevad perverdid, kes lapsi kägistavad – Kaur Kender oma ilukirjandusliku loominguga on seinale maalinud otse hiiglasliku tondi.

Kender küll pääses kohtus napilt, aga ühiskond oli tema teosest hirmuga juba mürgitatud. Lapsepilastaja tekitab kohutavat hirmu – Nõukogude ühiskond ei osanud sellist hirmu levitada, sest naiivselt kardeti siis vaid seda, mis asus piiri taga. Nüüd aga on ilmunud termin “lapse privaatsus”. Isa toob lapse autoga otse koolimaja ette ja viib koolist koju, et ette ei jõuaks pervert ega kommionu. Isegi muinasjuttude rääkimise pildilt tuleks lapsed välja retušeerida! Lastest hoitakse eemal tormid ja äikesed, unustades, et isade põlvkonna lasteraamatud propageerisid just tegelasi, kes sukeldusid rinnutsi sekeldustesse: Marek Piegus, Kalle Blomkvist, Ernö Nemeczek...

Linnaisa unejutt

Üldiselt on aga teada, et vaenlane tulebki just sinna, kus teda paaniliselt kardetakse. Seitsmekümnendatel aastatel ei tulnud kellelegi pähe, et on tüüpe, kes lastega võivad vahetada siivutuid kirju. Kõige hullemad kirjad olid väidetavad õnne-kettkirjad, mis jõudsid su postkasti ja kuulutasid: “See kett on alguse saanud otse Saksa DV-st. Saada see edasi, või muidu juhtub sinuga õnnetus.” Praegu on lugu teisiti, sest on maalitud pilt sellest, et last võib seksuaalselt ära kasutada. Lapselt üritatakse nii võtta lapsepõlve, siirast ja vahetut olekut. Isegi onud ei tohi talle enam muinasjutte jutustada, ja seejuures ei tohi pilti teha.

Lapsele on väga hea uinuda poliitiku maheda jutu saatel, sest heaks uneks vajavad ka täiskasvanud positiivseid emotsioone. Poliitikud pakuvad neid. Need, kellele Thomas More unejuttu luges, meenutasid seda aastakümneid; koos järeltulijatega meenutati seda aastasadu. Usutavasti läheb nõnda ka Jaanus Riibe esitusega 2. aprillil Kristiine lasteaias. Võib-olla tuleb praegusele lapsele tulevikus meelde: “Linnaisa rääkis kord minuga, kui ma olin väike. See oli nagu hõbelusikas kujunemisaastatel.” Ja võib-olla tema lapsedki veel mäletavad.

Aarne Ruben

Jaga |