Kui aitaks seekord nõrgemaid, mitte tugevamaid?

 Seni kuni valitsus kakleb selle üle, kes peab kriisis kandma vastutust ja keda esmalt koormata suureneva maksukoormusega, eeldame meie, et tänaseks on raiskamine juba lõpetatud ning ühiskonnale vajalik tuleb hoida toimimas ka kriisiajal. Kui see nii on, siis on aeg suuremaks solidaarsuseks just nende poolt, kel töö ja sissetulek veel olemas. Käes on aeg jagada maksukoormus ümber nende õlgadele, kelle sissetulekud on suuremad. Aeg on küps astmeliseks tulumaksuks. Täna tuleks tõsta pigem otseseid, mitte aga kaudseid makse nagu näiteks käibemaks seda on.

Käibemaksu tõstes läheks tuhandete vaesuspiiril virelevate perede ostukorv veelgi kallimaks, mistõttu tuleks neile maksta toimetulekutoetust, mis omakorda kustutaks kogu algse eesmärgi – koguda pisut lisaraha eelarvesse. See tõus ei elavdaks ka siseriiklikku tarbimist ning ettevõtjad jääksid mahajahtuva majanduse tingimustes veelgi enam siplema oma raskustes. Seevastu senisest mõnevõrra suurem tulumaksustamine muudaks töötavaid inimesi solidaarsemaks praeguse enam kui 60 000 ametliku töötuga. See aitaks vähemalt mingil määralgi säilitada riigieelarvesse planeeritud maksulaekumisi.

Täna peaks valitsus mõtlema, mis on olulisem: kas ülikõrge vanemahüvitis või laste tasuta koolitoit? Just täna on selliste küsimuste küsimiseks õige aeg. Kas ei võiks valitsus vähendada näiteks viljatusravitoetusi, et määrata töötuks jäänud vanemate lastele lisatoetusi? Valitsus eesotsas Reformierakonnaga üritab siiani kinni pidada mõnest oma nn koalitsioonileppe punktist, mis pandi paberile 10-protsendise majanduskasvu tingimustes. Seoses drastiliselt muutunud oludega on valitsusel kohustus üles näidata paindlikkust ja avatust. Mõnel pool on seda hakatud nimetama ka riigimehelikkuseks, mida oodatakse, aga mis kusagilt ei paista.

Kõrgema maksumäära võiks kehtestada tähtajaliselt – näiteks viieks aastaks. Eeldatavasti on just viis aastat periood, mille jooksul Eesti kriisist välja jõuab. Üksikisiku tulumaksumäära kõrgem osa võiks jääda vahemikku 26–30% eeldusel, et näiteks miinimumpalga saajad maksu ei maksaks ja nn statistilise keskmise palga juures oleks veel üks madalam maksumäär.

Jälgin murega seda, kuidas valitsus hoiab jäika, kurti ja pimedat joont, soovimata arvestada erinevate  ekspertide soovitustega. Valitsuse jaoks ei näi olukord olevat halb, või pole ilmsed tõsiasjad veel neile kohale jõudnud. Erinevalt Tallinnast ei ole riigil näiteks kriisikomisjoni, kes asjadest tervikpildi kokku  paneks ja siis ka lahendused välja töötaks. Samuti on välditud avalikku debatti kriisist väljatuleku võimaluste üle.

Valitsus tegeleb lokaalsete „pisipõlengutega“. Samas ei suudeta või ei taheta pilku heita horisondile, kus põleb sisuliselt juba pool metsa. Valitsuse edu ei mõõdeta sellega, kui palju ta kärpida suudab, vaid seda mõõdab otsuste jätkusuutlik mõju. Näiteks, millised mõjud on hiljutistel tervishoiu- ja pensionisüsteemi kärbetel pikemas perspektiivis.Kas eksperiment välja selgitada suurim kärpija liiga kalliks maksma ei lähe?

Sõbrad valitsuses, kas te pole ikka veel aru saanud, milleks seal üldse olete? Ka kriisiaja poliitika peab olema suunatud tulevikku ning andma Eestile võimalused tulla sellest välja tugeva ja targana. Kus on teie ettepanekud uute “pehmete väärtuste” loomiseks kriisijärgses maailmas? Selleks kipub jääma napiks nii silmaringi kui ka tahet näha kaugemale järgmisest nädalast ja kuust, järgmistest valimistest …

On loomulik, et just täna peaks riik madala käibemaksu kehtestamisega soodustama sportimist ja vaba aja veetmist. See oleks nagu stressiabi-pakett kogu ühiskonnale. Ühtlasi annaks signaali, et need on just need uued väärtused ja valdkonnad, mida rasketel aegadel on paslik ausse tõsta.

Arukas oleks luua soodsaid tegevustingimusi ettevõtjatele, kes selliseid pakette ühel või teisel moel oleksid võimelised inimestele pakkuma. Kogu sotsiaalabi ei pea ilmtingimata saama suhu pista. Osa ainelistest vahenditest võiks suunata elukvaliteedi taastootmisele nende tarbeks, kel töökoht on veel olemas ja kes on suurema solidaarsuse märgiks asunud sellelt senisest rohkem maksu maksma.

Tundub, et rahandusminister Ivari Padar on õigel teel, kui ta tegi hiljuti ettepaneku ümber jagada maksukoormust nõrgematelt tugevamatele, et nii riigieelarvet turgutada. IRL-i ja Reformierakonna ahnepätsude vastuseisule vaatamata ootaks Padarilt nüüd reaalseid tegusid räägitu elluviimiseks. Siis oleks sotsidel põhjust end sotsideks pidada!

EVELYN SEPP, Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige

Jaga |