Sundüürnike probleemi juurde kuulub peale üüri piirhindade väga palju muid küsimusi

21. juuli 2004


Pärast Postimehe arvamusküljel 17. juunil 2004. a ilmunud majandusministri kirjutist saatsin samale ajalehele avaliku kirja majandusministrile. Kiri lubati avaldada, kuid seni ei ole see ilmunud.
Kuivõrd meie kodumaja omanik püüab alates maja omandamisest meid teravalt tegutsedes kodust välja saada, on kodutus meile aktuaalne alates 1995. aastast. Olen olnud sunnitud pidevalt suhtlema ametiasutustega, kuid mingeid arenguid ega selgeid seisukohti ei ole minuni jõudnud. Sellelgi hetkel kriitilises olukorras olles läkitan oma küsimuse pisut laiendatud kujul ülalmainitud adressaatidele – lootuses ükskord saada teada, kuidas kavatsetakse seadusandlikult lahendada riiklikult tekitatud koduprobleem tuhandetele eesti peredele.
25. juunil aastal 2004 kell 14.52 ütles peaminister Juhan Parts Vikerraadios: "Ükski Eestimaa inimene ei jää peavarjuta." Ent abstraktseid lohutusi ja sotsiaalpinda ei saa sundüürnikud pidada lahenduseks. Me vajame kodu, meid ei rahulda peavari.
LEILI IHER, Tartu
12. juulil 2004. a

Avalik küsimus majandusminister Meelis Atonenile
Olles ise nende umbes 7200 leibkonna hulgas, keda nimetatakse sundüürnikeks, soovin täiendavalt selgitust lisaks Teie artiklile "Üüripiiride kaotamine korrastab turgu" (PM, 17.06.2004), milles viitate üheselt, et Eesti riigile on hetkel oluline korterituru korrastamine.
Turg ja laat on ikka olnud kauplemise meelispaigad. Üüriturgki on enesestmõistetavalt kauplemine, kus keegi müüb, teine ostab vastavalt oma ostujõule. Teatavasti toimib turul iseregulatsioon, selles mõttes avab üüride vabakslaskmine turu.

Minu probleem ei ole vabakslastud üür. Minu probleem on, miks riigi seadusandlus ei tee täna vahet korteriturule praegu suunduvate inimeste ja kümmekond aastat sundüürniku seisuses kannatanud inimeste vahel.
Hr Atonen, sain 5. novembril 2003. a Teie allkirjaga väite, et "tagastatud eluruumide üürnike probleemidega tegeldakse pidevalt" ja et "riigi abi vajavate sihtgruppide hulgas on tagastatud eluruumide üürnikud prioriteetsel kohal", kuigi "konkreetset lõpptähtaega, millal kõigi tagastatud eluruumide üürnike probleemid saavad lahendatud, ei ole tänases situatsioonis kahjuks võimalik välja pakkuda".

Tagastatud majade üürnikud ei ole turul vabatahtlikult, nad paisati turule riigi seadusega. Nad on inimesed, kes olid saanud eelmise riigi asutuselt orderi elamiseks (üldiselt heakorrastamata, kapitaalremontimata ja mugavusteta) eestiaegse maja korteris võrdselt nendega, kes said orderi uude kõigi mugavustega majja. Nii nois vanades majades kui ka uutes majades olid inimestel kodud, mõneski vanas majas oldi riigi taasiseseisvumiseni ühtse perena elatud ligi pool sajandit, sest küüditamistest, vangistustest, sõjapõgenikest, rekvireerimistest tühjaks jäänud korteritesse lihtsalt pandi elama enamasti siiski eesti rahva hävitamises süüta inimesed. Neist korteritest tehti endale ajapikku kodud, neis sündisid ja kasvasid üles lapsed. Praegu on väga paljudel sundüürnikel võimatu jätkata omanikule kuuluvas majas, kuid ei ole võimalik ära minna omal jõul, et rajada uus kodu.

Hr Atonen, mitte ükski tagastatud majas ametliku üürilepinguga inimene ei olnud õigustatud saama korterit erastada vähem kui need, kes elasid uhiuutes või pisut kulunumates kõigi mugavustega majades. Korteri erastanud inimesed said ühtlasi õiguse oma korter ära müüa või kinkida või pärandada või võtta sellesse elama koduabiline, sugulane, sõber. Korteri erastanud inimesed saavad oma lastele võimaldada tuhandete kroonide piires rohkem arenemis- ja õppimisvõimalusi, sundüürnikuks tehtud inimeste lapsi ahistab sellinegi ebavõrdsus, rääkimata perspektiivitusest vanematekodu omada.
Tagastatud maja üürnik on tänapäeval enamasti sundüürnik ulualuses, mitte kodus: ta ei saanud elamureformi käigus mitte midagi peale paberlike õiguste, nii on konkreetselt meie pere korduvalt saanud ebaseaduslikke väljakolimiskäske omanikult, kes toona hankis omanikuõiguse seaduste paberlikkusele toetudes. Sundüürnikul on aja- ja närvikulu arvel enesekaitseks küll võimalik tegelda formaalsete paberseaduste uurimisega, kuid elus peab tal majaomanikuga vastastikune mõistmine olema või jääb tema osaks kannatus.
Sundüürnikul puudub kodurahu, meelerahu, perspektiivitunne, õigus elada oma rahakotile vastavas kodus, kindlustunne homse päeva suhtes, tal ei ole võimalik elukohta vahetada, oma lapsele korterit pärandada. Sundüürnik on sageli piisavalt vana inimene, kellel ei saa olla sääste, sest need on kadunud rahareformi ja panganduse keerdkäikudes (või pole tal mitte kunagi olnud võimalik säästa); tema pension võimaldab heal juhul ots otsaga kokku tulla; ta ei saa laenu võtta, sest tal ei oleks millestki laenu tagasi maksta, tal ei ole isegi 10% omafinantseeringut ega tagatist peale laenuga ostetava korteri, millest ilmajäämine ei oleks laenusituatsioonis eriline kunst.

Hr minister, vihjate "kahtlastele skeemidele", et sundüürnikel on mitu korterit ja nad panevad lisaks taskusse riigi toetusraha. Hr Atonen, neid skeeme on kindlasti nii vähe küll, et neist ülevaadet saada ei käi üle jõu isegi ühelgi sundüürnikega majaomanikul.
Küll aga tohiksime meie, tagastatud majade sundüürnikud, küsida, kui palju oli neid, kellele tagastati lakkamatult laienevas isikuteringis maju ja kes kui vastsed majaomanikud said ühtaegu erastada ka korteri, milles nad juhtumisi elasid kui munitsipaalkorteris. Tohiksime ehk küsida, kui palju kortereid kadus kellegi omandisse pärast suure hulga võõrriigi kodanike lahkumist meie riigi rahalist toetust kasutades. Tohiksime huvi tunda, miks mitte kuidagi ei jätkunud soovijaile EVP-laenu korteri ostmiseks. Neid vastuseid ei ole me saanud, nagu ei ole meil seni olnud võimalik pääseda välja sundüürniku seisusest.

Kui omandireform, mida ju idee poolest ei vaidlusta isegi sundüürnikud, läbi viidi, väideti, et sundüürnikud jäävad riigi kaitse alla ja peavad saama teise, endisega samaväärse korteri, kui majaomanik mingil põhjusel ei võimalda üürnikul senises korteris elada.
Sundüürnikud võeti kogunisti ametlikult järjekorda. Näiteks olen mina 1. veebruarist 1995. a saanud avaldusele eluruumi taotlemiseks järjekorranumbri 56. Seni ei ole see järjekord liikunud: idee oma teostuses muutus tuhandetele peredele kannatusrajaks ja tänaseks on riigi kodanike ebavõrdsus praktiliselt loomulikustatud.

Kes kunagi pole kaotan´d oma maad, oma koduleed, ei mõista see tundmatusse, ei olematusse teed, tõdes üle poole sajandi tagasi siit mailt pagulusse sunnitud luuletaja. Olles sunnitud kaotama oma kodulee, ollakse ühtlasi sunnitud kannatama: eestlasele on kodumaa ja kodulee elu esmavajadusi.
Hr Atonen, kätt südamele pannes ei ole Teie vist mitte midagi väärtuslikku kaotanud? Teie arutlustes puudub vastutustunne, inimlikust aspektist ülekohtu heastamisele Teie ei mõtle. Teie loete lahenduseks sotsiaalabi, kui Te ometi olete näinud telesaateid või lugenud tagastatud majades kannatavate inimeste lugusid. Te räägite "ausa, avatud konkurentsiga ja elujõulise eluasemeturu" saavutamisest inimestele, kellel ei ole eluasemeturuga tegelikult mitte midagi tegemist. Kodu, hingerahu, sõltumatus, nõukogudeaegses viletsuses väljateenitud pensioniõigus on unistatud, oodatud, igatsetud Eesti Vabariigis saanud farsiks nendele, kellele sotsiaalabi kaudu riiklikult üüri makstes Teie arvates kaob "halvustav "sundüürniku" mõiste". Nende inimeste juba kümmekond kannatusaastat lahendate Teie pealkirjadega "Abi võimalus olemas" ning "Uued soodustused" – ja miski nende pealkirjade all ei osuta sundüürnike võrdsustamisele kõigi nende kaaskodanikega, kellega koos astuti aastal 1991 oma riiki.
Kui inimene sunnitakse maha jätma oma kodu, siis jääb ta kodutuks. Eesti Vabariigi ministrid peaksid kodutuse-teemat Eesti Vabariigis valdama. Kui oletatakse, et sotsiaaltoetused uuenevas süsteemis toovad riigile lisakulu 30 miljonit, oleks ehk ratsionaalsem see raha suunata soovijaile omafinantseeringu asenduseks või leida muid võimalusi nendele, kellel iseäranis laste tõttu on terav vajadus oma püsiva kodu järele.

Hr majandusminister. Sotsiaalabi ei asenda kodu, millele kõigil eestlastel peaks olema meie põhiseadusest alates võrdne õigus. Võrdsust ei olnud, kui tekitati sundüürnikud. Kui prioriteet tähendab Teie arvates sotsiaalabi, siis tahan Teie tähelepanu juhtida vastupidisele seisukohale: sotsiaalabi ei asenda õiglust, mille järgi igaühel peaksid olema elamisvahendid tema töö, mitte juhuse järgi.
Mina ei tahagi elada omaniku tahtlikult laguneda lastavas majas, kus majaomanik põlgab üürnikke, kuigi teadlikult hankis maja koos selles üürilepingu alusel elavate üürnikega. Kuid ma pean elama, sest mul ei ole raha teist korterit osta; ma ei taha surra, mul on lapsed. Ma ei pea õiglaseks sundüürnike andmist juhuse meelevalda ja sotsiaalabi ülal pidada. Minu tööelu kulus valdavalt okupeeritud Eestis äärmiselt viletsates tingimustes. Ja minu kogu elukogemus, kogu õiglus- ja õigustaju kinnitab, et mina ei ole omas elus halvemini töötanud kui Teie, hr Atonen, või teised vaprad, noored ja ilusad, kellel on kodu, kellele ei ole riiklikult ülekohut tehtud, keda ei ole uusrepresseeritud, kellel on võimalik töötada ja tööga teenida oma koht ka korteriturul, kes kahjuks väga sageli isegi ei vaevu mõtlema muust kui turust ja turuväärtusest.

Raha neelavad kohtuprotsessid, kohtueelsed vaidlused, spetsiaalselt loodavad üürikomisjonid sobivad korteriturule, kuid neid ei ole eetiline pidada normaalseks inimestele, keda koheldi elamureformi käigus ebaõiglaselt. Kui tavakodanik teeb vea, siis ta kas heastab selle või sureb patusena. Kui riik teeb vea, siis riigi kodanikud eeldavad, et riik jääb püsima ja heastab vea igal juhul.

Küsin: Mida ja millal teeb riik sundüürnike vabastamiseks sunnismaisusest?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)