Rahvarinde 30 aastat: juuni 1988

Kahekümne kaheksandal juunil sai RR hakkama unikaalse teoga – Rahvusraamatukogu ehitusel kaevati rahvaalgatuse korras valmis elektrivarustusekaabli kraav ja paigaldati kaabel.

Nagu eelmistel kordadel, edastan Rein Ruutsoo koostatud kronoloogiat:

1. juuni – EKP Keskkomitee bürool esitavad eestimeelsed liikmed nõude, et kõrgeim ENSV tippametnik Karl Vaino tuleb asendada uutmismeelsema poliitikuga, sest Eestit ohustab sügav poliitiline vastasseis. Eestimeelsete kommunistide tegutsemine on ilmne märk sellest, et Rahvarinne on kasvanud jõuks, kes sunnib EKP-d muutma oma kurssi. Pärast mitmetunnist diskussiooni nõustub ideoloogiasekretär Jegor Ligatšov nende sooviga. Sobivaimaks meheks EKP etteotsa peetakse N. Liidu suursaadikut Nicaraguas Vaino Väljast. 14. juunil saabub Väljas Moskvasse; Mihhail Gorbatšov teatab Väljasele, et tal tuleb asuda EKP etteotsa.

3. ja 4. juuni – Leedus algab Leedu Rahvarinde „Sajudis“ algatusgrupi organiseerimistöö. Vilniuses koguneb Leedu Teaduste Akadeemia Suurde Saali 500 intellektuaali, et valida 36 esindajat, kelle moraalseks ülesandeks seati perestroika lükkamine kiirematele rööbastele (hiljem kuulutavad valitud ennast komiteeks). Moodustatava liikumise juhiks tõuseb muusik, professor Vytautas Landsbergis, tulevane Leedu Vabariigi president.

4. juuni – Tallinnas toimub Eesti sõltumatu noortefoorumi I koosolek. See on noorsoo esimene katse kehtestada end uues poliitilises ruumis iseseisva poliitilise jõuna. Tallinna kinos „Kosmos” toimunud Eesti sõltumatu noortefoorum koondab õpilasi, üliõpilasi, maanoori; esindatud on ka Eestimaa Rahvarinde Ajutine Algatuskeskus, rohelised, MRP-AEG, IME probleemnõukogu, kirikutegelased jt. Rahvarinde tegevussuundi tutvustas Edgar Savisaar. Noorsoofoorumi deklaratsioon tunnustas Rahvarinnet, nõudis IME rakendamist ja ka Liidulepingut!

4.–10. juuni – Tallinna vanalinnapäevadest ja nendest välja kasvanud nn öölaulupidudest on kujunenud mitu nädalat kestnud uue „ärkamise” sissejuhatus. Noori inimesi kogunes hulgakesi, võttes kaasa üksikuid sini-must-valgeid lippe ja liikus Raekoja platsilt Tallinna Lauluväljakule, kus toimusid öiseid rock-kontserdid, mis kasvasid üle rahvuslike laulude ühislaulmiseks – „öölaulupidudeks”, kuhu viimastel päevadel kogunes juba kümneid tuhandeid igas vanuses inimesi. Üldine vennastumine lisas usku ja jõudu edasi tegutseda. Ajuti saatsid neid kogunemisi nii avalikud miilitsapoolsed ähvardused ja KGB provokatsioonid kui ka kuulujutud Vaino-meelse juhtkonna kavadest jõudu kasutada.

9. juuni – Indrek Toome, Enn-Arno Sillari jt liberaalsete EKP liidrite kalkulatsioonid kasutada Rahvarinnet Karl Vaino tõrjumiseks hakkavad kandma vilja. EKP-s tugevnenud Vaino & Kortelaineni vastane siseopositsioon nõuab EKP büroo istungitel parteiliidri väljavahetamist. Küsimus on mitte ainult selles, et Vaino tööstiiliga kaasneb agressiivse reageerimise oht. Rahvarinde surve all ja liikumise populaarsuse kasvades tajub EKP liberaalsem tiib, et toetus parteile väheneb katastroofiliselt ja ilma tõsisemate niheteta perestroika-vaimu järgimiseks muutub EKP naeruväärseks. Küpsemas oli tõsine poliitiline konflikt, mis ähvardas partei poliitilise jõuna maha kanda.

10. ja 11. juuni – Et takistada Rahvarinde toetamist vabatahtlike annetustega (selle võimaluse kohta, koos kontonumbriga, avaldati ajalehes teade) keeldub pank, ilmselt EKP KK-st saadud korraldusel, Rahvarinde toetusarvet avamast. Nõudmise toeks korraldatakse pikett, mis annabki soovitud tulemuse. Arve avatakse.

14. juuni – Rahvarinde algatuskeskuse ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel korraldatakse kogu Eestis 1941. aasta juuni suurküüditamisele pühendatud mälestusmiitinguid. Tartus peetakse mälestuskogunemine Raekoja platsil; see oli Tartu Rahvarinde esimene suurüritus, milles osales rohkem kui 5000 inimest.

16. juuni – Karl Vaino asemele valitakse EKP KK esimeseks sekretäriks Vaino Väljas.

16. juuni – ilmub “Rahvarinde Teataja” esimene 12-leheküljeline (A4) number. 1989. aasta kevadest asendab bülletääni ajaleht „Vaba Maa”.

17. juuni –Eestimaa Rahvarinde Ajutine Algatuskeskus korraldab Tallinna Lauluväljakul nn kohtumise NLKP XIX konverentsi delegaatidega. See  on RR Moskva-suunalise tegutsemise avalöök. Samas on see protesti- ja usaldamatusavaldus EKP-le, mis ähvardab sügava poliitilise kriisiga. Karl Vaino “valitud delegaatide” nomenklatuur ei julge kohale tulla ning EKP-d esindavad vaid mõned enam-vähem eestimeelsetena tuntud inimesed.

Kuid see ei aita. Tallinna Linnakomitee ideoloogiasekretäri Enn-Arno Sillari kõne vilistatakse sisuliselt välja. Öölaulupidude vaimus lehvivad sini-must-valged lipud. Karl Vaino lahkumine on Rahvarinde esimene suur poliitiline võit. Üritusest kujuneb 150 000 inimese osavõtul poliitiline manifestatsioon, mis on ühtlasi toetusavaldus IME-le, Rahvarindele ja Loomeliitude Ühispleenumile. Nõutakse perestroika ja glasnosti elluviimist. Siiralt rõõmustatakse Vaino Väljase saabumise üle.

21. juuni – Läti astub esimesi samme lõunanaabrite Rahvarinde „Tautas Fronte” rajamisel. Tekkiv organisatsioon sarnaneb enam Leedu omale – meenutab katusorganisatsiooni. Läti kodanikuühiskonna sügavat allasurutust ja mittelätlaste suurt osakaalu arvestades on rohujuurte-tasandil organiseerumine tõsine väljakutse, mis hakkab alles ilmet võtma.

28. juuni – Tallinnas Tõnismäel toimub Rahvarinde suuraktsioon – kaablikraavi kaevamine. 4000 inimest paigaldab Rahvusraamatukogu uue hoone ehituse tarvis 2,3 km kaablit. Tegemist oli demonstratiivse aktsiooniga, sisuliselt jõudemonstratsiooniga osutamaks Bruno Sauli juhitud valitsuse teovõimetusele ning samal ajal demonstreerides rahva otsustavust ja Rahvarinde võimet mobiliseerida tuhandeid inimesi ka väga tõsisteks ühistegevusteks.

28. juuni – Moskvas algab XIX üleliiduline parteikonverents, kus võetakse suund poliitilistele reformidele. Eesti tuleviku vaatenurgast valmistab „õigusriikluse idee” olulisel määral pinda Rahvarinde legaalsele taktikale ja suunavalimisele, mis päädib 16. novembril 1988 vastu võetud suveräänsusdeklaratsiooniga.

Eestis kogus suvi tuure, jaanipäeva peeti nii nagu alati. Lapsed lõpetasid koole või läksid koolivaheajale. Kuid sel suvel oli juba "laulev revolutsioon".

Olav Anton

Jaga |