Kõik muutused on paremuse poole

Mis puutub uude koalitsioonivalitsusse Eestis, siis see, et Keskerakond lõpuks ometi „kapist välja“ sai, on iseenesest tore, ja seda isegi hoolimata äärmiselt kõrgest hinnast, mida erakond selle nimel maksis. Lootus jääb, et see valitsusse tulemine ka reaalselt neid ohvreid väärt oli. Eks näis, kas nii pikaajaline opositsioonipingil istumine on hästi või halvasti mõjunud. Üks asi on kohe päris kindel – praegu on ikka kuradima keeruline aeg riigijuhtimine oma õlgadele võtta, ning kõigi eelduste kohaselt aina keerulisemaks läheb.

Arvan, et paljud mäletavad geniaalse filmilavastaja Gaidai komöödiat „Briljantkäsi”. Kurikael Kozodojev ärkab karjega öisest hirmuunenäost, kus saladuslik Šeff needis teda kõige kohutavama needusega „Et sa elaksid paljalt palgast!”. Hiinlastel on analoogiline needus „Et sa elaksid muutuste aegadel!”.

Just säärane „muutuste aeg” on praegu kätte jõudmas, ning ei oskagi kohe öelda, millise kehaosa Fortuuna tegelikult Keskerakonna poole pööras, kas näo või taguotsa. Seni aga, kui Eesti ühiskond on veel ametis arutlustega a la kuidas ikka minister saab olla keskharidusega, vaadakem, mis toimub maailmas üldse.

Muutuste aeg

Juba pikki aastaid on räägitud Ameerika Ühendriikide hävingust, dollari kukkumisest ning globaalsest finantskriisist, mis igaveseks muudab maailma. 2007. aasta suvel ja sügisel Wall Street’il alguse saanud finantstulekahju levis kulutulena üle terve maailma ja oli vaid esimene samm muutunud maailma suunas. Tõsi küll, kusagil aasta hiljem suudeti see kahjutuli USA-s härraste Rockefelleri ja Rothschildi käes oleva trükimasina abil ajutiselt küll peatada. Investeerimisfondid elasid üle šoki, mille tagajärjel neil siiani põlved värisevad ning kahjustatud reputatsiooni täielikult taastada nähtavasti enam ei õnnestugi. Peaaegu 500 väiksemat Ameerika panka ning Lehman-Brothers pankrotistusid, Bear Stearns, Goldman Sachs, Merrill Lynch ja Morgan Stanley muutsid oma tegevust, kuid kõrvetasid, tõsi küll, vaid tiivaotsi. Mis aga kõige hirmsam – tohutu hulk inimesi jäi tööta ja peavarjuta, ning seda mitte ainult USA-s, vaid ka Maarjamaal. Usun, et kõik mäletavad, kuidas liberaalne valitsus härra Ansipiga eesotsas 2007. aastal kinnitas, et ameeriklaste kriis Eestit ei puuduta ning et inimestel pole vaja oma majade ja korterite pärast karta, et valitsus ei jäta kedagi hätta. Möödus aga vähem kui aasta, ning valitsus laulis hoopis teist laulu, sellest et inimestel oleks pidanud ikka endal mõistus peas olema ja et kui lolli peaga sai laene võetud, siis nüüd las igaüks vastutab ise oma tegude eest.

Üks tark juut on öelnud, et kui satud silmitsi mingi ebameeldivusega, mida sul ei ole võimalik likvideerida, tuleb seda juhtima hakata. Kui loogiliselt vaadata sellele, mis tollal toimus, peab ütlema, et ainsad, kes kannatada ei saanud, olid suurpankade ja korporatsioonide omanikud. Vähe sellest – nad vabanesid suurest ballastikogusest, üleliia arvukatest töötajatest, kasutuks muutunud inimestest või neist, kes liiga nahaalselt peremehe tagant varastasid, ja lasksid õhu välja tolleks ajaks juba liiga suureks kasvanud finantsmullist. Mis aga peaasi: nad tugevdasid veelgi oma mõju valitsustele ning vabanesid konkurentidest.

Must kuld

Analüütikute seisukohalt on Ameerika Ühendriike kulisside tagant juba aastakümneid juhtinud Rockefellerite klann. Reaganid, Clintonid, Bushid ja Obama, teisisõnu kõik Valge Maja peremehed viimastel kümnenditel, kuuluvad sellesse klanni. 2008. aastal oli just Rockefeller see, kelle käsutuses oli võluprinter ja kes lihtsa nupulevajutusega leevendas rahanduskriisi.

Aastakümneid on räägitud naftadollarist. Dollar on olnud jäigalt seotud kõigi naftatehingutega, ja see teeb ta kõigutamatuks ning võimaldab täielikult kontrollida naftaturgu. Just see on USA ja Rockefellerite edu alus.

Rockefelleritele kuulub lõviosa naftatööstusega seotud korporatsioone (kui mitte kõik?). Erinevate võtetega on need korporatsioonid suurendanud oma mõju maailmas, kasutades selleks veriseid erivärvilisi revolutsioone, täiesti avalikke riigipöördeid ja kodusõdu, rääkimata elementaarsest korruptsioonist ning olukorra üldisest destabiliseerimisest maailmas.

Troonikõigutaja Putin

Üht maailma suurimat naftatootjat Venemaad on aidanud kontrolli all hoida kari lootusetult korrumpeerunud naftaoligarhe. Kõigi eelduste kohaselt oli 21. sajandi alguseks Rockefelleritel praktiliselt õnnestunud saavutada totaalne kontroll Venemaa nafta- ja gaasitööstuse üle, aga järelikult ka Venemaa üle tervikuna. Oli jäänud teha veel paar viimast pintslitõmmet – saada seaduslik alus Vene naftatööstuse kontrollimiseks ning sokutada oma inimene presidendiks.

Möödunud sajandi 90-ndate aastate algul initsieeris Jeltsin nafta- ja gaasitööstuse privatiseerimise, et „efektiviseerida naftatööstust”. Loodi Yukos, Lukoil, Sibneft ja veel terve rida ettevõtteid. Juhtivatel positsioonidel olid Hodorkovski, Berezovski, Abramovitš jt. 2000-ndate alguses ühinesid kaks Venemaa suurimat naftagiganti – Hodorkovski Yukos ja Abramovitši Sibneft – ning samaaegselt valmistati ette blokeeriva aktsiapaketi müüki ChevronTexaco’le ja Exxon Mobil’ile ehk teisisõnu – Rockefellerile.

Mis edasi sai, me kõik teame. Hodorkovski sõidutati konvoi saatel tohutute maksupettuste pärast Matrosskaja Tišina vanglasse, olles, tõsi küll, enne sahkerdanud Yukos’e aktsiate kontrollpaki parun Rothschildile.

Borja Berezovski lendas kiiruga Londonisse, olles suurema osa oma aktivatest Venemaale jätnud.

Roma Abramovitš tõttas Moskvasse, kurat teab kust ilmunud Putini jutule, olles enne lennujaama minekut kaasa haaranud portfelli Sibneft’i aktsiatega. Ta loovutas oma aktsiad Gazprom’ile ehk riigile, mõistes, et kasulikum on ära anda osa oma varast, kui et kaotada kõik. Putin vormistas ostu-müügi tehingu, andes Romale 13 miljardit dollarit ja saates ta tagasi Tšukotkale, kus too kuberner oli, öeldes umbes nii: istu vagusi, ja presidendiks pürgimisest ära mitte mõtlegi! Roma vandus, et ta pole presidendiametit isegi mitte unes näinud, et sellele kohale pürgisid Miša Hodorkovski ja Borja Berezovski. Ja veel palus ta, et äkki Putin ikkagi lubab tal kuberneriameti maha panna. Putin vastas aga lakooniliselt: „Tšukotkale!”

Teisisõnu, Putin lõi kõik Rockefelleri plaanid sassi. Vähe sellest, ta läks üldse kuidagi äärmiselt ülbeks: kuulutas avalikult, et Venemaa on võrdväärne partner, kellel ka oma huvid ning et vene rahvas tahab samuti hästi elada. Peale selle jätkus tal jultumust koondada enda ümber suur osa Aasia, Ladina-Ameerika, Lähis- ja Kaug-Ida riikidest, keda Lääs oli aastakümneid kasutanud kui kolooniaid ning parasiteerinud nende odaval tööjõul ja maavaradel.

Järsku oli Euroopa silmitsi faktiga, et sõltub suuresti Vene gaasist ning et järelikult oli mõistlik hoida heanaaberlikke suhteid. Vana Euroopa ei kiirustanud Putinile tema kohta kätte näitama, nagu soovis õlikuningas. Vastupidi, see Euroopa asus kaasama Venemaad vastastikku kasulikesse projektidesse. See oli aga juba löök allapoole vööd.

Vastulöögid

Õlikuningas asus vastupealetungile, kasutades kõiki kättesaadavaid relvi: majandussanktsioone, poliitilist isolatsiooni, nii välis- kui ka siseriiklikku meediapressingut, „viiendat kolonni”, sisemisi konflikte ja, hambaid kokku surudes, ka kõige äärmuslikumat, talle kättesaadavat mõjutamisvahendit – naftahind kukkus selle sajandi madalaimale tasemele. See turmtuli kõigist relvadest pidi Venemaale kui mitte surmahoobi andma, siis vähemalt ta pikaks ajaks konkurentsist välja viima, aga ka Putini hävitama. Kuid täna võime tõdeda, et need löögid ei viinud loodetud tulemuseni. Raev ei lasknud olukorda kainelt analüüsida ning mõista, et praktiliselt kõik löögid vähendasid ka lööja enda jõuvarusid, Putin jäi iga löögi järel jalgele. Euroopa majandussanktsioonid lõid kui bumerang sanktsioone kehtestanud riikide majanduse pihta. Venemaa vastusaktsioonid aga tõid kaasa paljude ettevõtete pankroti, suurendasid hüppeliselt tööpuudust, andsid uue maksahaagi veel viimasest kriisist värisevale majandusele. Ent Venemaale mõjusid need sanktsioonid tervendavalt – tuli hakata endal tootma, kuna polnud võimalik valmistoodangut väljast osta.

Loomulikult üritas meedia meile igati selgeks teha, et veel natukene on vaja kannatada, veel mõni kuu oodata, ja siis ajab Venemaa juba niigi näljast punsuv rahvas Putini teibasse, ning just siis saabubki see kauaoodatud õnn meie õuele. Kuid selgus, et keegi ei kavatse Putinit teibasse ajama hakata. Tolle reiting hoopis kasvas, ja peale Süüria sündmusi ning Türgi konflikti ei või küll keegi öelda, et Venemaad tõsiselt ei võeta või et temas partnerit ei nähta.

Muutused

Tundub, et Trumpi tulekuga Valgesse Majja hakkavad jõujooned mingil määral muutuma. Rockefelleril paluti tee pealt eest ära astuda. Esmakordselt viimase paarikümne aasta jooksul napsati tal võit käest, ja tegi seda tema kauaaegne konkurent, kuid siiski vana sõber ja partner parun Rothschild. Just Rothschild oli see, kelle palgalised kampaaniajuhid Trumpi viisid Valgesse Majja. Kusjuures see tee on kuradima kallis. Kuigi Trump ise pole teps mitte vaeste meeste killast, räägitakse, et parun toetas teda kenakese summaga.

On olemas nimekiri pankadest, mida kontrollib Rothschildide klann. Sinna kuuluvad ka rohkem kui 150 riigi rahvus- ja keskpangad; Eesti Pank samuti. Venemaa Keskpank sellesse nimekirja ei kuulu, kuigi 1990. aasta suvel tegi Jeltsin selle, riigist sõltumatu kommertsstruktuuri praktiliselt USA Föderaalreservi regionaalosakonnaks. Föderaalreserv aga kuulub eliidile eesotsas Rothschildiga. Läbi aegade on Rothschildid avalikult kinnitanud, et kui nad kontrollivad riigi rahavoole, on neil täielik kontroll riigi üle ning mitte mingid seadused ega struktuurid neid takistada ei saa.

Erinevalt rohkem kui 150-st kõigi viie kontinendi riigist on Venemaa tänaseks sellest kontrollist vabanenud. Venemaa üks suurimaid kommertspanku, Rockefellerile kuuluv Citybank, on samuti suurema osa oma mõjust ühiskonnale kaotanud. Finantsorjusest vabanemisele on aga kaasa aidanud just finants- ja majanduspressing – lääneriikide kehtestatud majandussanktsioonid. Suur osa Venemaa ja vene oligarhaadi aktivatest Lääne pankades külmutati, ning see andis Putinile vabad käed kodus pangandusstruktuuri üle oma kontrolli suurendada.

Eliit peab püksirihma pingutama

Aga olgu Venemaaga ja Vene pankadega kuidas on – ma ei ole pangandusekspert, et sel teemal pikalt peatuda –, aga tänaseks on kujunenud olukord, kus on tarvis USA dollariga midagi ette võtta. Vastasel juhul võib see, maailma finantssüsteemi stabiilseim alussammas, kolinal kokku kukkuda, tõmmates kaasa kogu ehitise. Sündmused, mis sellele järgnevad, on täielikult ettearvamatud, ja totaalne kaos ei ole eliidile mingil juhul kasulik; neile oleks kasulik vaid mõõdukas, kontrollitav kaos.

Valge Maja endise administratsiooni kontrolli alt libiseb välja üks piirkond teise järel. Kusjuures aina keerulisemaks on muutunud olukord Ameerika majanduses.

Ollakse seisukohal, et selle võib päästa ning usalduse dollari vastu taastada tagasiminek kullastandardile, kuna naftaga on täna juba liiga palju probleeme. Maailma suurim kullavaru on aga just Rothschildide keldrites. Pealegi oli vaja Rockefelleritele näidata, kes on majas peremees. Ajasid ju nonde esivanemad ajal, mil Rothschild Euroopas Napoleoni ja Wellingtoniga sõrmkübaramängu mängis, mööda preeriaid indiaanlasi taga.

Igatahes on tänaseks maailmas kujunenud olukord, kus eliidil on oma koha säilitamiseks vaja loobuda teatud eelistest, püksirihma pingutada ja luua Venemaaga enam-vähem heanaaberlikud partnerlussuhted. Totaalne vastasseis ning avalik sõda ei ole praegu küll kellelegi kasulik.

Niisiis võib kõigest eelöeldust lähtudes kinnitada: suured muutused on tulemas. Muutused, mis puudutavad kõiki. Ja kuigi kõik muutused toovad kaasa positiivseid lahendeid, ei näe siiski suurem osa inimestest neis muutustes midagi positiivset – on ju vaja kuidagi oma harjumuspärane elu ümber korraldada, teha mingid otsused, millestki loobuda, midagi kaotada. Eelkõige puudutavad muutused neid, kellel on midagi materiaalselt väärtuslikku kaotada, aga loomulikult ka seda 80% ühiskonnast, kelle ainsaks varaks on vaid tagavara-jalarauad. Pealegi tuleb teha muudatusi oma maailmavaates, tihti suruda rusikasse oma uhkus ja – mis kõige hirmsam – võtta vastutus oma tegude ja väljaöeldud sõnade eest.

Lähitulevikus võivad ka liitude koosseisud ning muud maailma jõujooned muutuma hakata. Inimeste nõusolekut selleks ei hakka loomulikult mitte keegi küsima – kui eliidil on tarvis mingeid muutusi, siis need muutused ka tulevad, tahab või ei taha enamus seda. Sind lihtsalt pannakse fakti ette, et mängureeglid on muutunud – ole lahke ja õpi uued reeglid kiiremas korras selgeks.

IVARI VEE, vaatleja Prantsusmaal

Toimetuselt: See artikkel väljendab üksnes autori isiklikke seisukohti.

Jaga |