President Meri süümevande arutamise blokeeris riigikohtunik Maruste

ANDO LEPS,      20. september 2006


Ilvese leerist Rüütli pihta äge poriloopimine polnud üllatus. Aga tuli välja, et Rüütli hirmus materdamine ajakirjanduses ei anna siiski loodetud tulu, ja nüüd võeti appi tähtsad härrad otse Euroopast.

Tõeliselt parteilise propagandaloo kirjutas Rüütli "pattudest" mees, kes peaks olema aususe ja erapooletuse eeskuju – Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste. Kuna Marustel hakkab lõppema teine ametiaeg kõrges Euroopa ametis, siis võib õige tuulenuusutamisega loota varsti soojale kohale kodumaal, mis sest, et auväärsete juristide kilda ei saa Marustet pärast sellist tellimuslugu enam lugeda.

Meediakreen Marustet ei morjenda

Euroopa kohtunikule ja endisele Eesti Riigikohtu esimehele on sobimatu erapoolikult tõlgendada süümevande sisu, meelevaldselt seostada seda Rüütli omaaegse kirjaga NLiidu tollaste riigisaladuste ja salapaberite hoidmise korra kohta "Desintegraatoris".
Millest loob Maruste seose asjaajamist puudutava ja toona küllalt rutiinse kirja ning Johannes Hindi hilisema kurva saatuse vahel? Kust pigistab teaduskraadiga kogenud jurist Maruste välja, nagu oleks Rüütel valetanud, kui kinnitas süümevannet andes, et pole osalenud "kodanike jälitamisel ega represseerimisel nende poliitiliste veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvuse eest"? Millise tunnuse alla neist läheks Rüütli kiri, kus viidatakse kõigest vajadusele pidada "Desintegraatoris" kinni NLiidus kehtinud korrast riigisaladuste ja ametlike paberite liikumisel? Neid oletusi ning valesüüdistusi kutsub Maruste hindama ja otsustama … lehelugejaid ja valijamehi!

Kust pärineb Kallase Hindi-tundmine?

Seni pole avatud Hindi loo abil Rüütli ründamise tagamaid, kuid niidid on näha. Olles Karl Vaino võimutsemise ajal komparteilehe Rahva Hääl peatoimetaja asetäitja, kirjutas Siim Kallas pika loo "Desintegraatorist" ja Hindist ning tal on ilmselt siiani olemas hulk pabereid selle kohta. Mõne Rüütlit "paljastava" koopia sokutas ta nüüd Ilvese-poistele.
Ilves ja Kallas ning teised oravad lootsid Hindi kohtulooga anda Rüütlile raske hoobi, kuid panid sellega kõvasti mööda. Ei saa seostada erinevaid asju, mis omavahel seoses pole. Rüütlit rünnati Kallasele ja Ansipile tuttava punapropaganda laimuvõttega, ning külma sõja aegse ajupesu spets Ilves andis selle rõõmuga käiku lootuses, et suur vale teeb oma töö.

Maruste tänuvõlg Meri ees

Maruste loo peajoon on selgelt nähtav – võimalikult palju ja "õigel ajal" kahjustada Rüütlit, külvata süüdistusi ja kahtlusi, rünnata Rüütlit toetavaid erakondi. Kõrge kohtuniku suust kõlavad kummaliselt mõtted, et demokraatia ja sõnavabaduse juurde kuuluvad ka praegu trükisõnas ja võrgumeedias levinud laim, ropp sõim ja isegi tapmisähvardused riigipea aadressil. Ta unustab täiesti demokraatia põhitõed – inimväärikuse austamise ja süütuse presumptsiooni, mis kehtib ka riigijuhtide puhul.
Marustet ei pane muretsema meie meedia täielik erapoolikus ja tasakaalustamatus presidendikampaanias, nagu sobikski see kokku demokraatia ja sõnavabadusega. Talle ei tee muret Eesti ühiskonnas õhutatud vaen ja vihkamine, mille näiteks on otsesed üleskutsed kedagi tappa, hävitada, ahju ajada. Ta on kindel Rüütli "erapoolikuses", sest Rüütlit toetavad kaks erakonda, kuid Ilvese "erapooletuses" ta ei kahtle, kuigi Ilvese taga on kolm (või neli) parteid ning rõhuv osa meediast, riigiraadio ja -televisioon sealhulgas.
Maruste unustab Rüütli süümevannet kahtluse alla seades paar tähtsat asja ja seepärast tuleb tema valikulist mälu värskendada. Süümevanne on tõsine asi, kuid selle tegelik efekt oli null, sest süümevannet ei saadudki rakendada, kuna selleks miskipärast puudus vastav kord! Maruste unustab, et 11 aasta eest vaidlustasid ajakirjanik Jüri Estam ning Riigikogu liikmed Eldur Parder ja Villu Müüripeal väga tõsiste faktide najal tollase presidendi Lennart Meri süümevande. Kuid kohtud ei võtnud nende avaldust menetlusse, kuigi oli tõsiseid põhjusi kahtlustada Merit tihedas koostöös KGB-ga, väliseestlaste järele nuhkimises ning KGB korduvas teavitamises väliseestlaste "nõukogudevastasest tegevusest".
Ehkki need kolm meest pöördusid lõpuks Riigikohtu poole, jäi asi poolel teel katki. Ilmselt oli tollane Riigikohtu esimees Maruste andnud oma soosijale head nõu, ning Meri vingerdas kohtukulli haardest välja teatega, et süümevande vaidlustamise kord kuulub põhiseaduse järgi sätestamisele ainult Riigikogus, kuid parlament pole seda teinud, ja nii ei saagi Meri vastu mingit süüdistust esitada.
See ringkaitse päästis Meri ilmsest kaotusest kohtus, ning selle salakavala skeemi autor on suure tõenäosusega Maruste ise. Marustel oli põhjust olla tänulik Lennart Merile, kelle ettepanekul ta Riigikohtu esimeheks määratigi. Meri teisel ametiajal paigutati oma töö ära teinud Maruste aga Eesti vetest mugavalt kaugele niimoodi, et keegi ei meenutanud talle tema enda aktiivset parteitööd stagnaajal.
Siis paistis ta usinusega silma kui Tartu ﾜlikooli õigusteaduskonna partorg ja kompartei Tartu linnakomitee liige.
Kuidas käsitada sellesama süümevande kontekstis Maruste kui parteisekretäri poolt noortele juristidele antud arvukaid soovitusi-suunamisi tööleasumiseks, loomulikult ka KGB-s? Või tema usinust juuratudengite meelsuse järele valvamisel ning selleteemalisi riigitruid esinemisi parteikoosolekutel? Siiani on paljudel värvikalt meeles, kuidas parteisekretär Maruste ilmutas vankumatut ustavust NLiidule ja NLKP-le veel siis, kui need juba kokku varisesid, korjates isegi augustiputshi päevil õigusteaduskonnas parteilastelt agaralt parteimaksu, "veenva parteilise sõnaga" koputades kõhklejate südametunnistusele.
Marustega kambas ründavad ja süüdistavad Rüütlit need tänased oravaparteilased, kes ise komparteis juba noorelt karjääri teinud, nagu Siim Kallas, Andrus Ansip jt. Nii Kallase kui ka Ansipi karjäär edenes kompartei liinis Karl Vaino ajal edukalt. Ja need on nüüd antikommunist Ilvese peamised eestkostjad!

Kas Ilvese süümevanne on puhas?

Ajakirjanduses on korduvalt esitatud küsimusi Ilvese salapärasest koostööst KGB agendi Riho Mesilasega Münchenis ajal, kui Ilves oli ameeriklaste raadiojaama Vaba Euroopa eesti toimetuse juht. Raske on seletada, miks lasi Ilves teha Mesilasel libedalt oma nuhitööd vaba maailma ühes mõttekeskuses. Kas selle taga mitte pole Ilvese osav mässimine mõne delikaatse seiga abil KGB köidikutesse?
Kui siin poleks midagi varjata, miks kardab Ilves seda teemat ega tõrju kahtlusi? Kas tihe suhtlemine ja koostöö NLiidu salaagendi Mesilasega külma sõja kõrgajal ei heida varju Ilvese enda süümevandele? Kas Ilvest võidi kasutada NLiidu eriteenistuste huvides tema küllalt segase päritolu tõttu, rõhudes ka tema vene-juudi taustale? Või seati talle lõks mõnel ühisel pikantsel joomaseiklusel koos Mesilasega? Need kahtlused on õhus ja ootavad selgitamist. Huvitav, mida kostaks Rait Maruste selle kohta?
Selmet närida Rüütli avalikult kõigile teada mineviku kallal, võiks Maruste mõelda ohtudele, mida võiks tema soosiku Ilvese võimalik välisseotus põhjustada Eesti riigile ja meie demokraatiale. Või on ka Maruste seotud lootustega, et Ilvese tulekuga jätkub Eesti varade parseldamine välismaalastele, ning sellest võib pudeneda tänutäheks teri ka tema lauale?
Riigikogus äsja just Ilvese toetajate jõuga tehtud otsus sõja ajal Saksamaale ümberasunute varade tagastamisest või veelkordsest hüvitamisest meie rahva arvel annab sellistele lootustele alust. Sündiv uus ülekohus ja ebavõrdsus ning ilmne sulitegemine ei paista häirivat kaugelt Eesti süüme ja vastutuse pärast muretsevat Marustet ega end rahva "ühendajaks ja tasakaalustajaks" kuulutanud Ilvest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)