Lahkus rahvakunstnik Peeter Saul

Ta vanemad olid elukutselised muusikud, ema Linda – kuulus laulupedagoog, isa Voldemar viiulikunstnik, kes samuti järelkasvu koolitas. Koolis oli Peeter Sauli pinginaabriks tulevane tuntud helilooja Heino Jürisalu.

Peeter tahtis paljusid asju korraga. Ta vaimustus muusikast, huvitus füüsikast, kuid treenis end legendaarse Nigul Maatsoo õhutusel Eesti meistriks poksis.

Siis tuli kätte valikuaeg. Peeter Saulist sai klaveritudeng Bruno Luki juures. Ta lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi 1970. aastal, aga Elmar Peäske juhendamisel puhkpilliorkestri dirigendina.

Peeter Saul täiendas ennast sümfooniaorkestrite juhatamiseks Leningradi konservatooriumis tunnustatud õppejõu Ilja Mussini dirigeerimisklassis. Neil aegadel oli Peeter Saul juba üle Eesti tuntud muusik – Emil Laansoo ansambli klaverimängija, üks esimesi, kes pidevalt harrastas džässiimprovisatsioone.

Kõigil oli teada, et Peeter Saul oli rahva suure lemmiku Heli Läätse abikaasa. Eesti Raadio estraadiorkestriga töötas Peeter juba alates 1964. aastast, kokku üle kolme aastakümne.

Statistikud on kokku lugenud, et Peeter Sauli nime ja tööga on raadio fonoteegis ühtekokku ligi poolteist tuhat erinevat muusikasalvestust. Ta oli üks nendest, tänu kellele said alguse ja saavutasid kõrgtaseme Arne Oidi nimelised laulukonkursid, millest tänagi veel paljud puudust tunnevad.

Peeter Sauli tähendus ja panus muusiku ning orkestreerijana on suur. See varasalv alles ootab uurimist nii teoreetilisel kui ka praktilisel pinnal. Võrratu jutuvestja ning suhtlejana oli Peeter Saul alati teretulnud muusikast ja muusikutest rääkima raadioeetrisse ja telesaadetesse. Temast endast on aastate jooksul tehtud paarkümmend isikusaadet ja telefilmi.

Peeter Saul oli alati huvitatud teatrist. Ta noorelt lahkunud vend Jaan Saul vaid süvendas seda kiindumust. Eri Klasi innustusel dirigeeris Peeter Saul Estonia teatris kokku kolme operetti. Oleks rohkemgi juhatanud, kuid pinev esinemiste graafik viisid maestro sageli välisreisidele. Ta juhatas Moskvas ja Leningradis, kus tema dirigeerida olid viimased Georg Otsa kontserdid Venemaal. Tihti viibis Peeter Saul ka Soomes, kus teda elu lõpuni tänaval nägupidi ära tunti.

Spordimehelikult ausa hinge ja sirge seljaga mees ei peljanud oma arvamust välja öelda ka poliitikas. Ta roll polnud väike meie laulva revolutsiooni päevil. Eesti Keskerakonna liige oli Peeter Saul aastast 1998. Kaheksa aastat hiljem tunnustas Vabariigi President Peeter Sauli Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Kuulsat muusikameest kui oma rahva kunstnikku austas ja armastas kogu eesti rahvas.

Peeter Saul lahkus meie seast suviselt kaunil päeval 2. juulil. Palju teinud ja kaugele jõudnud muusikud ei hääbu lahkumisega kaasnevasse tardunud vaikusse. Peeter Saul kuulub kindlasti nende hulka, keda kolleegid ja kuulajad ei unusta. Loodetavasti leevendab see teadmine lahkunu omaste leina. Tunneme kaasa Helile ja poegadele peredega.  

Eesti Keskerakond    

Jaga |