Nädala juubilar VLADIMIR MAJAKOVSKI 120

„Tänu" omaaegsele kooliprogrammile on Majakovski üks sellise luulesuuna eestvedaja nagu futurism, paljude jaoks eelkõige Suure Oktoobri laulik. Kõik me mäletame tema lühirealisi astmelisi värsse. Poeet väitis, et astme-efekti lõi ta selleks, et tema luuletus sööbiks lugejale hästi mällu. „Kurjad keeled" muidugi väitsid, et see oli tal kaval võte rohkem raha teenida, sest tollal maksti rea pealt.

Vanemale põlvkonnale on kõige rohkem meelde jäänud tema luuletused „Nõukogude passist" ja „Ешь ананасы, рябчиков жуй. День твой последний приходит, буржуй" („Söö ananasse, laanepüüd mälu. Sinu viimnepäev saabub, pursui"). Enne revolutsiooni oli Majakovski ka ise „pursui". Käibel on foto, kus poeet on mustas silindris, mis kuulus ju ekspluataatorite-kapitalistide atribuutika hulka!

Majakovski sündis Gruusias, valdas vabalt gruusia keelt. Ehk osalt seepärast tegi suur grusiin Stalin ta riigis ametlikuks poeediks.

Esimene Majakovski „poolvärss" trükiti põrandaaluses ajakirjas „Порыв" („Puhang"), mida andis välja gümnaasium, kus ta õppis. Tema sõnul „tuli välja uskumatult revolutsiooniline ja samavõrd ka näotu".

Kui Majakovski kolis Kutaisist, mille lähistel 19. juulil 1893 oli sündinud, Moskvasse, tutvus ta revolutsiooniliselt meelestatud üliõpilastega, huvitus marksistlikust kirjandusest, astus sotsiaaldemokraatlikusse töölisparteisse, tegutses propagandistina ja oli kolm korda arreteeritud.

* * *

On olemas selline seitsme käepigistuse teooria, mille järgi kõik inimesed on üksteisega seotud vähemalt seitsme käesurumise kaudu. Ma võin uhkustada, et minu ja Majakovski vahel on ainult üks käepigistus. Mulle sai osaks au tunda Venemaa vanimat karikaturisti Boriss Jefimovit, kes elas 108 (!) aasta vanuseni ja oli paljude 20. sajandi tähtsate sündmuste tunnistajaks ning isiklikult tuttav paljudega, sh persoonidega Stalini õukonnast. Muuhulgas ta kord ütles, et oli Majakovskiga sõbrasuhetes ja oliviibinud tol kurikuulsal poeesiaõhtul, kui Majakovski, siis veel vähetuntud, riputas anturaažiks lakke klaveri, jalad ülespidi, lubades esinemise lõpul teatada uudishimutsevale publikule, milleks selline fookus.

Terve õhtu luges ta oma kõuehäälel ette värsse, pärast aga kuulutas: ta tahtnud lihtsalt, et publik istuks saalis lõpuni. Samuti ütles karikaturist, et oli esimesi, kes kuulis Majakovski luuletust „Ma tahan, et tääk seataks võrdseks sulega", mis tema sõnul võiks olla ka põhjuseks, et Majakovskist hakati voolima revolutsioonipoeeti, kes oma sulega justkui täägiga hävitaks noore Nõukogude riigi vaenlasi.

Pärast 1917. aastat hakkas Majakovski palju kirjutama, sõitis tihti mööda oma maad ringi, reisis välismaal. Kui ta 1920-ndatel siirdus Ameerika-turneele, oli nõukogude poeedi maine sama epataažikas (jalustrabav) kui olla futurist 1910-ndail. Kui ta aga 1922. aastal sõitis Riiga (seega ka piiri taha), siis seal polnud kedagi epateerida. Teda lihtsalt peljati kui mõjukat spiooni. Sellises hirmus on midagi müstilist, kui poeet-tribuun äkki muutub ähvardavaks võimuembleemiks. Läti politsei keelas Majakovski esinemised Riias ära ja konfiskeeris osa seal ilmunud raamatust „Люблю" („Armastan"). Moskvasse tagasipöördumisel kirjutab Majakovski sellest esimesest ebaõnnestunud välissõidust luuletuse „Kuidas töötab demokraatlik vabariik", mis lõpeb ridadega: „Asjata nurisete, poisid, ja Venemaad kirute..." („Зря, ребята, на Россию ропщем...") - kas ei tule tuttav ette tänagi...

Läti võimud solvusid selle luuletuse peale ega andnud „Majak'ile" (tõlkes: Tuletorn) transiitviisat. Aga tänu sellele sai teoks Majakovski visiit Eestisse, kuhu ta sõitis Narva kaudu aurikul „Rügen" ja väljus Revel'i meresadamas, et hiljem edasi Berliini sõita. Leoni kohvikus toimus tema esimene välisesinemine. Seal sai ta kokku ka oma sõbra ja kolleegi Igor-Severjaniniga, kes oli juba Eestisse „lõksu jäänud". Mõlemad armastasid kangesti kogu maailmale kuulutada oma erakordsusest, tehes seda nii lavalt kui ka luules.

* * *

Peaaegu kogu oma elu oli Majakovski muusaks Lilia Brick, kuigi sel hiiglasel oli teisigi armulugusid küllaga. Brick oli teise mehe naine, vahepeal isegi elati kolmekesi ühes korteris - olgu ka see pikantsuste jahtijaile ära mainitud. Poeet pühendas Brickile kõik oma teosed (peale poeemi Leninile), ka need, mille oli enne temaga kohtumist kirjutanud. Oli ikka üks ekstravagantne tegelane!

* * *

Mitmekülgselt andekas Majakovski mängis ka filmides. Tummfilm on jätnud meile kaadrid koloriitsest poeedist, kes pöetud peaga sarnanes väga kaagile filmist „Preili ja huligaan", mängides seal muidugi huligaani. Poeet oli omapärane kunstnik: ta maalis agitplakateid jantlikus stiilis - bufonaadtehnikas. Teatrites lavastati tema näidendeid.

Kuigi paljude jaoks on Majakovski eelkõige revolutsiooni tribuun, kes raiub riimis loosungeid „Kes sammub seal paremaga! Vasakuga, vasakuga, vasakuga!" („Кто там шагает правым? Левым! Левым! Левым!") - on olemas ka teine, lüüriline Majakovski (vt tema luuletus Heinest).

Ametlikke, kohustuslikust reipusest kantud värsse kirjutas Majakovski kuni oma viimaste elupäevadeni (veel üks poeedi omapära - paatose ja lüürika ühitamine salvava satiiriga), kuid tema töödes hakkasid ilmuma ärevad ja rahutud mõtted - juba paljastab ta uue korra pahesid ja puudusi. Arvatakse, et 1920-ndate keskpaiku hakkas Majakovski uues riigikorras pettuma.

Tema isiku ümber algas midagi iseäralikku. Saladuslikul kombel kadus poeem „Halvasti" („Плохо"), teatri repertuaarist võeti maha terava satiiriga näidendid „Lutikas" ja „Saun". Juba trükitud ajakirjast rebiti kellegi korraldusel välja tema juubelifotod. Lubjankalt saabus imelik postipakk revolvriga...

Me ei hakka siin spekuleerima, kas poeet tegi 1930. aasta 14. aprillil enesetapu või oli see eriteenistuste operatsioon - inimese viimine ahastusse. Küllap sai ta tolle segase aja poliitilise elu mängukanniks.

Mu tuttav tuntud antikvaar Deniss Poljakov, kes korraldas Rahvusraamatukogus futurismi 100. aastapäevaks perfomance-näituse, pakkus muu hulgas huvilistele võimalust kuulata Majakovski häält. Salvestus on küll kahisev, ent läbi raadiosumina ja -häirete murrab aegadest läbi võimas hääl, mis kõnetab järeltulevaid põlvi.

RAUL RATMAN

raulratman@hot.ee

Jaga |