Sõda ja rahu

Tegelikult on NATO kaasabil toimumas nn vaikne agressioon Venemaaga piirnevatele aladele (Ida-Euroopa, Baltikum). Sealseid riike kasutatakse ära Venemaa-vastase piiramisrõnga moodustamiseks.

Ameerika Ühendriigid on ära kasutanud ning kasutab edaspidigi ära Venemaa poliitilisi ja majanduslikke madalseise (NSV Liidu lagundamine, majandussanktsioonid Krimmi ja Ukraina puhul), mis on tekitatud USA enda poolt.

Seejuures ei saa siin kuidagi süüdistada Venemaad agressiivsuses naabermaade suhtes. Kõik Venemaa ettevõtmised suhtlemises oma naabritega lähtuvad riiklikest huvidest. Ajalooliselt on Krimm ikkagi põline Venemaa osa, kui välja arvata Nikita Hruštšovi näpuviga Krimmi liitmisel Ukraina NSV külge.

Sellist olukorda võib kujundlikult selgitada nii: maja ümber asuva tara taga luusib pidevalt murdvaras, oodates sobivat hetke sissetungimiseks.

Teatavasti pole USA-l naabreid, kes teda pidevalt ohustaksid, küll on aga sellised Venemaal. USA on sajandeid elanud muretult ja sõdadeta, samal ajal kui muu maailm on pidevalt kannatanud sõdades. USA on harjunud sõdima ja ekspluateerima ülejäänud maailma oma äranägemise järgi, omaenda elujärje parandamiseks.

Mis puutub Eesti Vabariigi olukorrasse praeguses maailmas, siis see on ettearvamatu. Kuulumine NATO-sse ja selle kaudu Venemaa pidev ärritamine ja nn „heidutus“ on väga ohtlik maailma rahule. Eesti riik ise asetab end selles olukorras sõjatandriks, mis võib meie maa ja rahva alatiseks Maa pealt minema pühkida. USA-l ja Venemaal pole sellest sooja ega külma, kui siia tekiks järjekordne Afganistan või Iraak oma varemete ja terrorikaosega.

Seepärast peaks meil olev valitsus lõpetama Venemaa-suunalise sõjaõhutuse ja vaenu ning asuma looma heanaaberlikke suhteid oma naabriga. Heaks näiteks sellest suunast on Soome käitumine. Tarvis oleks ainult head tahet alustada heade mõtetega, küllap siis tulevad ka head teod.

Maailmas on praegu väga palju kurjust, vägivalda ja amoraalsust. Oleks kurjast seda veel juurde toota lihtsast rumalusest ja hetkeolukorra mittemõistmisest.

AKSEL MÄRTSON, Jõgeva

Jaga |