Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Lihakorje hitlerlaste moodi

Elmar Uprus,      25. oktoober 2006


Ühel 1944. aasta augustipäeval sõitis mu kodutalu õuele laiguline veoauto. Sellest kargas maha kolm Saksa erimundris meest, rinnal tolknemas püstolkuulipilduja. Kabiinist väljus püstoliga relvastatud ohvitser, käes mingi dokument.
Vastse-Upruse talu asus Helme–Leebiku maantee 2. kilomeetril tee ääres. Maad oli 17,6 ha, sellest põldu 8,9 ha. Talus elas kaks lähisugulaste peret, kokku 12 inimest, sealhulgas neli last. Hitlerlik sõjamasin oli siit saanud kahurilihaks kolm noormeest, kellest kaks võitles Narva rindel ja üks viibis Tõrva haiglas.
Mundrikandjad suundusid kahe väikelauda poole. Kohale tõttasid minu isa, ema, tädi, onu ja mõned lapsed.
Ohvitser luges paberilt saksa keeles ja isa tõlkis: „Valgamaa välikomandatuuri korraldusel võib ühele taluperele alles jääda üks hobune, üks lehm ja üks mullikas... Kui talupere omanduses on rohkem loomi, kuuluvad need rekvireerimisele."
Rekviraator jõudis meie laudani. Näinud, et ukse ees ripub tabalukk, andis ta sõdurile käsu, mispeale see tormas auto juurde ning viskas murule suure vasara ja kangi. Ema jõudis enne, kui sõdur purustusvahenditega kohale sai, luku lahti keerata.
Ohvitser sisenes lauta. Mõne hetke pärast kostis seest saksakeelset vandumist, mille isa eesti keelde pani: „Hobusesõnnik on, aga hobust pole! Kus hobune on?! Miks hobust varjate?!"
Isa selgitas, et tema noor tori tõugu hobune võeti mõni päev varem ära ja läks mingi vooriga Pärnu suunas.
Rekvireerija kontrollis ka tädi laudas olevaid loomi. Uuris lehma ja mullikat, takseeris suurt siga ja kesikut. Ka eraldi tallis olev vana ruun vaadati hoolega üle.
Meie talu loomad oli nn normi piires. Siit polnud midagi võtta ja rekvireerijad sõitsid naabertallu.

Teistes meie kandi taludes ei jäädud saagita. Lõuna-Eesti suured ja jõukad talud pidid andma tuhandeid veiseid hitlerlaste söögilauale.
Ajavahemikus 20. juulist kuni 15. augustini 1944 läks meist mööda Pärnu suunas kolm suurt karja – sadu sarvekandjaid liikus piitsaplaksude saatel Reichi täitmatusse kurku. Oma teekonnal purustasid ja sasisid loomad viljapõllud kuni 30 meetri laiuselt kummalgi pool teed.


Viimati muudetud: 25.10.2006
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail