Reformi plaanid ja Keski visioon

Nüüd on Reformierakonna ideoloogid aru saanud, et varem või hiljem IRL laguneb ja Laar kaotab parteijuhi koha. Ta ei saa hakkama „kampsunitega“, mis oli tema olemasolu peamine õigustus Res Publica jaoks. Reformierakonnale oleks ebamugav, kui nende jaoks jääksid ainsaks alternatiiviks Parts ja „äraostmatud“, kes populismilt ületaksid ka Reformi ennast.

Kindlasti on kaalutud ka sotsiaaldemokraatide kaasamist, aga nemad on siiski jäetud teise reservi, sest hääli on neil vähevõitu. Võimalik oleks tõmmata sotsid kaasa olemasolevasse koalitsiooni, aga kolm partnerit on kehvem kui oleks kaks. Pealegi pole veel näha, mis saab „kampsunitest“.

Reformi unistus – vene partei

Seepärast on Reformierakonna peamine eesmärk laiendada võimu reservi terve Keskerakonnaga. Reformile tekiks kolm alternatiivi võimul jätkamiseks ning kõik kolm peaksid olema vähenõudlikud nii programmilistes kui ka kaadriküsimustes. Tekiks olukord, kus kellelegi kolmest ei oleks midagi garanteeritud ning Reform saaks kõigi nendega vabalt mängida ning neid ka omavahel üksteise vastu kasutada. See tähendab, et ei tekiks ka ühtset opositsiooni Reformierakonnale, isegi senine sisuline opositsioon lakkaks toimimast. Reformi võimuvertikaal oleks täielik.

Kui Ratasega (de facto Seppikuga) Keskerakonna ülevõtmine ei õnnestu, siis on Reformierakonnal soovunelm täiendada reservi nn „mõistlike“ keskerakondlastega, neli kuni viis saadikut, kes annaksid komplektis sotside või „kampsunite“ või ka Res Publicaga Reformierakonnale piisava hulga hääli Riigikogu enamuse säilitamiseks.

Reformi plaaniga koos või vähemalt samaaegselt tekitataks kõrvalt ka Vene partei Läti eeskujul. Läti mudelis on üks tugev venelaste partei, kellele kõik lätlaste parteid vastanduvad. Süsteem korrumpeerub sügavalt, kuna alternatiivi ei ole. Ning Venemaale sobib nõrk Läti ja ka nõrk Eesti. Nii nagu Läti ja Eesti poolavalikult kinnitavad, et meie ideaal on nõrk Venemaa! Täielik lotovõit on aga Venemaa jaoks see, kui korruptsioonisilmusest päästmiseks tuleb venelaste partei võimule terves riigis. Läti on sellele punktile jõudsalt lähenemas.

Reformierakonna peaideoloog Rain Rosimannus on järjest teinud katseid valimistel Vene nimekirju üles upitada, et need võtaksid hääli Keskerakonnalt. Tema ei ole kunagi peljanud koostööd koganitega, sest sellised Vene liidrid on olnud kergesti ostetavad (nii nagu rohelisedki, kes väikese riigieelarve eraldise eest olid valmis hääletama mille poolt iganes).

Isegi Savisaare jätkamisel säilib risk, et selle Riigikogu lõpuks lähevad venelased valimistele oma parteiga, väites, et Savisaar ja Keskerakond on nõrgestatud ja neil on eraldi šanss saada rohkem hääli. Kui Kaitsepolitsei ei ründa neid samamoodi nagu seni Keskerakonda, siis võivad nad kümmekond kohta saadagi.

Sellisel juhul on Reformierakonnal vaja uut näilist vastukaalu retooriliste rünnakute objektina. Nime poolest Vene partei on palju mugavam vastane, kui seda seni on olnud Keskerakond. Kui venelased muutuvad liiga tugevaks, ei kõhelda nende kärpimiseks rakendamaks poliitiliselt motiveeritud majandus-ja õigusrepressioone, lõikamaks ära sponsoreid, avamaks kriminaalasju jne.

Samas on Vene partei kindlasti uus kaart Venemaa käes, mille tekitamisele oma võimuvertikaali kindlustamiseks aitab kaasa Reformierakond. Sellega konstitueeritakse rahvuslik lõhe, mille vältimisele olid aktiivselt või vähemalt passiivselt suunatud kõikide Eesti suurimate erakondade jõupingutused alates taasiseseisvumisprotsessi algusest kuni pronksiöödeni, kui Reform legitimeeris rahvusliku vaenu ekspluateerimise valimisvõitlusesse.

Reform tahab kontrolli Tallinna üle

Kui Ratas saab Keskerakonna esimeheks, siis kaasatakse Reformierakond de facto Tallinnas võimule, aga seejuures talle enne valimisi isegi valitsusvastutust üle kandmata. Vormiliselt jätkuks status quo. Savisaar võib isegi säilitada linnapea koha, kuid suurte sisuliste järeleandmistega Reformierakonnale.

Kui Keskerakonna esimehena jätkab Savisaar, üritatakse mõni aeg pärast partei kongressi tõsist võimupööret Tallinnas, kui õnnestub leida ülejooksikuid Keskerakonnast. Sellele eelneb propagandistlik turmtuli – Savisaart tuleb nüüd peksta lõpuni, kuni ta on nõrk.

Õnneks ei ole Reformierakond ainus osaleja poliitikaareenil. Reformierakonna põhiline hirm on võimalik Tarandi partei. Selle tekkimine sööks ilmselgelt „oravate“ valijaskonda. Sõltub sellest, kuidas Tarand ise vastu peab. Seni on ta olnud meedia pailaps ja mulle näib, et kui teda ajakirjanduses laiemalt ründama hakati, siis häiris see teda väga.  Ka facebookis ei tulnud tal kaugelt nii palju toetust nagu anti Andrus Veerpalule. Nähtavasti  ei saanud Tarand aru, et palju hääli nõuab ka palju tööd.

Veelahe Eesti poliitikas on suhtumine Tarandisse. Reformil on enda status quo jaoks vajalik iga hinna eest Ilvese jätkamine. Tarandi baasil tekiks mistahes parteist laiem grupeering, kelle tegevust ei kontrolli enam Reformierakond, võib-olla on võimalik isegi avalik Reformi vastane koalitsioon. Sinna võiksid kuuluda tõepoolest kõik peale Reformierakonna. Isegi see osa sotsidest, kes pole Ilvese ja Reformi orientatsiooniga. Muidugi toimub nende tulek raskelt. Kui anda sotsidele valida, siis läheksid nad pigem kaksikliitu Reformiga kui kolmikliitu Reformi vastu. Kaksikliit Reformiga tundub neile usaldusväärsem, kolmikliit riskantsem. Kuna seisame paljuski samade asjade eest, siis  muretsevad nad, kas tunnustus saavutatu eest ei lähe siiski tugevamale Keskerakonnale või populistlikumale IRLile.

Võrreldes sotsidega on respublikaanid küpsemad oma arusaamades Reformi kombinatsioonidest. Res Publica on ainus jõud, kes soovi korral suudab veel häirida „oravate“ meediapositsioone. Samas vajab Res Publica tasakaalupunkti nihutamiseks Reformi vastu kõikide ülejäänute koostööd.

Jaga |