EESTIMAA LAUL 11. september 1988

 Eestimaa laul 1988

ETA (Eesti Teadeteagentuur):

Pühapäeval oli Tallinna Lauluväljak taas inimestest tulvil. Neid oli ilmselt rohkem kui kunagi varem. Rahvarinde kutsel tuldi lähedalt ja kaugelt, et kuulata laule ja kõnesid ning ka ise igihaljaid ja päris uusi, ent rahvale juba lähedaseks saanud viise kaasa laulda.

Avaldati tunnustust Eestimaa Kommunistliku Partei uue liidri VainoVäljase äsjasele pleenumikõnele, mis kajastas kõiki kaua eestimaalaste meeles mõlkunud mõtteid. Nüüd on need ootused tegevusjuhiseks saanud.

Rahva Hääl 13.09.1988

Margus Mets, Mati Määrits:

Mida on täna veel lisada pühapäevase eesti rahva suurpeo kohta? Me ju olime seal, kuulsime-nägime ise. Meid polnud küll 1 500 000 ega ka mitte 900 000, kuid see oli rahvahulk, millist Eestimaal polnud kunagi varem kokku tulnud. 300 000 võis meid kindlasti olla, kes me sel päeval veidi lühemat või pikemat aega Lauluväljakul osalesime. See oli rohkem kui Rahvarinde 17. juuni üritusel, rohkem kui ühelgi senisel laulupeol. Sümboolselt liidaksime siia ka kõik, kes need kuus tundi Eesti Raadio otsesaadet kuulasid. Siit edasi mõeldes hakkabki tunduma, et väitel “kui Eesti tulevik otsustataks siin Lauluväljakul, tuleks kohale ka 900 000” on sootuks tugevam tõepõhi. Ärge mõelge siinkohal, et Lauluväljakule nii palju rahvast ei mahu, vaid püüdkem uskuda, et Eestimaale ja eestlastele helgema tuleviku soovijaid on veelgi rohkem, kõigi siin elavate mis tahes rahvusest inimeste seas. Nad olid ka Lauluväljakul meiega koos, et meid paremini mõista. Ja miks mitte uskuda, et järgmisel korral on neid veelgi rohkem.

Rahva Hääl 13.09.1988

Eestimaa laul ‘88

Toomas Sildam:

“Mis on Eestimaa?” küsis oma laulus pühapäeval Tõnu Tepandi. Eestimaa oli Lauluväljakul. Meid sai kokku kolmsada tuhat. Kohal oli iga viies eestimaalane, iga kolmas eestlane.

“Eestimaa laul ‘88” sündis läbi uue rahvusliku ärkamise, läbi rahva eneseteadvuse tõusu, läbi vanade müüride purustamise.

Lauluväljakule ei tuldud kombekusest, vaid teadmisest, et ollakse eestlane. Tuldi tundma uhkust oma maa ja rahva parimate inimeste üle. Ühtmoodi joovastust tekitas nii parteijuhi Vaino Väljase, helilooja Alo Mattiiseni, Rahvarinde liidri Edgar Savisaare kui ka lauluisa Gustav Ernesaksa rahva ette tulemine.

“IME Eesti meeste kätte!”

“Kodakondsus eestimaalastele!”

“Lõpp migratsioonile!”

“Ei fosforiidile!”

“IME autorid valitsusse!”

“Eesti keel riigikeeleks!”

“Eesti keelele – jaa! Kodakondsusele – jah! Eriüksustele – ei!”

“IME: armastame, hoiame, kaitseme Eestimaad!”

Loosungid. Kolmevärvilised lipukangad. Ühtsustunne.  /- - -/

Isamaakõnedega esinesid Edgar Savisaar, Rein Veidemann, Mati Hint, Siim Kallas, Trivimi Velliste ja Heinz Valk. Esimesest ärkamisajast rääkisid Evald Hermaküla, Raivo Trass, Heino Mandri ja Mikk Mikiver.

Noorte Hääl 13.09.88

Piret Pukk:

Meeleliigutusega kõrvu, selle päeva kulgedes tasapisi äratuntavaks saades kogunes sisimasse ümberseletamatu, sordiini all ärevus. Sugenes – hirm. Jah, nimelt. Kuigi terve see pühapäev – tõesti püha päev kogu Eestimaa jaoks – pidanuks sisendama, süvendama ja kinnistama usku ja lootust ning turvatunnet. Ainuüksi sellega, et meid oli Lauluväljakul nii ennenägematult palju, nii senitundmatult tihedasti koos. Ainuüksi sellega, kui hoolivalt me sel päeval mõistsime ja leidsime, ülepea märkasime üksteise suhtes käituda, niihästi lauluväljakul kui sinna tunglevas lõpututihkes liiklusvoolus. Juba sellega, et too pühapäev OLI.

Millest siis ikkagi hirm? Koolis õpitust ja elus endas näha jõutust, et ajalugu teeb ringe? Kuigi nende ajalootiirude pikkus on suuresti inimeste, meiegi teha. Ent mitte jäägitult... Juba paraku kõrva hakanust, et NEED laulud (nagu “Eestlane olen ja eestlaseks jään” liiga kiiresti kanduvad kõrtsituppa? Juba rääkida võetust, et mõnede asjade osas oleme minetanud pieteeditaju, kellegi poetatud repliigist, et “rahvuslikkus on moes”? Kujutlusest, mida ei tahaks, aga mis ometi kummitab: et ühest päevast muutub kogu me tänane üksmeele-, kõnede-, laulude- ja julgustulv ...legendiks, mida kunagi (taas?) räägitakse vaid sosinal või ülemäära valjult?

Noorte Hääl 13.09.88

Rahvapidu Lauluväljakul

Urmas Tooming, Tõnis Erilaid:

Täpselt kell kolm andsid muusikahelid tunnistust rahvapeo algusest. Koorid kogunesid lavale. Diktor teadustas, et täna lauldakse ja kõneldakse Lauluväljakul ainult ühes, meie pühas eesti keeles. Edgar Savisaar ütles avasõnad, Ivo Linna laulis “Äratundmisrõõmu”. Rahvarinde, karskusühingu, Eesti Raadio ja “Kodamu” korraldatud pidu oli alanud.

Keegi kõnelejaist ütles, et Lauluväljakule on kogunenud 300 000 inimest. Kuna pileteid sellel rahvapeol ei nõutud, siis oli ka raske rahvast kokku lugeda, kuid ega too kõneleja vist eksinud. Paljud olid tulnud terve perega, kõige pisemadki pesamunad olid kaasa võetud. Lapsed on eesti rahva tulevik ning Lauluväljakul nähtu põhjal võib küll öelda, et ega see väga tume olegi.

/- - -/

Päev ühislaulu ja kõnesid. Kohe ettevõtmise hakul lubati, et Eesti Raadio annab toimunust algaval nädalal ülevaate ka vene keeles. Nii ei jää keegi eemale.

Sõnavõttudes kordus tihti termin “laulev revolutsioon”. Kiirele, soojale ja samas vihmasele suvele on tõepoolest tunnusomane olnud see, et laul ja poliitika kõnnivad käsikäes. Alates vanalinna päevadest oma “öiste laulupidudega”, jätkudes 17. juunil Lauluväljaku-kohtumisel NLKP XIX konverentsi delegaatidega ning nüüd, suve viimase tuksena, oli rahvas taas Lauluväljakul.

Meie väike rahvas on selle suvega suureks saanud, meie ühtsus on tugevnenud. Seda võis kujukalt näha siis, kui Ivo Linna koos ansambliga “In Spe” esitasid Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu. Kätest kinna hoides lainetas ning laulis kaasa kogu Lauluväljak. Ka päris vanad inimesed ja lapsedki, kes polnud tüdinenud kuuetunnisest kuulamisest-vaatamisest-kaasalöömisest.

Märkamatult oli kell üheksa saanud. Pimenes. Mitu korda nende tundide juures oli taevas halli pilve kiskunud, kuid vihma ei tulnud. Alles lõpulaulu “Mu isamaa on minu arm” ajal hakkas tibutama. Rahvapidu sai läbi. “Eestimaa laul 88” oli võimas sissejuhatus peagi toimuvale Rahvakongressile.

Õhtuleht 12.09.88

Ain Veelikse:

Nädal tagasi oli ligi kolmandik eestlasi Tallinnas lauluväljakul koos. Kes sinna sõita ei saanud, kuulas raadiost rohkem kui kuus tundi väldanud otseülekannet. Kahjuks ei olnud Eesti Televisioon võimeline otselülitusteks, hilisemal lõikude näitamisel ei ole seda mõju, mis olnuks otseülekandel. Kogu see nädal on kõmanud järelkajad. /- - -/

Reedeses kultuurinõukogu raadiotunnis ja veel mitmetes arvamusavaldustes arutleti kõige rohkem Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimehe Trivimi Velliste kõne ja selle võimalike tagajärgede üle. Paljud leidsid, et Trivimi Velliste esinemine oli küllaltki vastutustundetu ja mõnede arvates isegi avantüristlik. Tema egotsentriline esinemismaneer ja läbikaalumata loosungid tekitasid kuulajate hulgas küll eufooriat, aga rahulikult järele mõeldes võib sellest eufooriast tekkida jäme kaigas IME-asjade ja suveräänsusetaotluse teele.

Kolmesajatuhandelise rahvahulga ees võib muidugi ka kõige kogenumal oraatoril pea segi mina ja väikesed soovid ning mõtted ülisuurteks paisuda. /- - -/

Sinimustvalge suvi on lõppenud ja IME veel algamata. Kuigi mõned mehed räägivad, nagu oleks meie põllumajandus ja osa tööstustki juba ammu ise majandamas. Peaaegu iga päev avaldatakse projekte, programme, hartasid, ettepanekuid, nõudmisi, ultimaatumeid, pöördumisi. Iga nädal korraldatakse rahvakogunemisi ja koosolekuid. Muudkui räägitakse ja räägitakse. Õnneks räägitakse põhiliselt neist asjust, millest veel mõni aeg tagasi polnud soovitav kõnelda. /- - -/

Möödunud suvi oli ärkamisaeg. Ärkasime rääkides ja lauldes. Tegime mõlemat vaheldumisi nagu möödunud pühapäevalgi. Ei tohi aga juhtuda, et me end väsinuks räägiksime ja laulaksime. Väsinuna on raske suuri tegusid teha.

Edasi 17.09.88

Priiuse ootel

Olev Remsu:

11. septembril oli meid Lauluväljakul veerand, aga äkki ka kolmandik miljonit, ja see peaks olema füüsiline piir – vähemalt seniks, kuni meid rohkem pole. (Muide, ainus meetod niisuguste arvude täpsustamiseks on aeropildistamine.)

Kuulasime uute, revolutsiooni leitud ja revolutsiooni tõstetud rahvajuhtide kõnesid, kuulasime ja laulsime hardumuses kaasa ansamblite, kooride ja solistide isamaalisi laule, laule, mis veel äsja olid keelatud, jälgisime näitlejate esinemisi, nautisime Rein Järliku showman’i tööd.

Oli radikaalsust, oli üllust. Puudus meid pool sajandit saatnud vale. Väärtustasime oma õigeid suurmehi ja sangareid. Pühas vaimustus- ja heldimusmeeleolus jätsime hüvasti brežnevlik-vainoliku silmakirjaliku, antiintellektuaalse ja umbse šlikerdamisühiskonnaga, kus iga saamaahne ametnik eelkõige oma kasudele mõtles, tajusime, kuidas olime ammu valmis elama aatelist elu priiuse, õigluse ja eestluse nimel.

Jah, meie keelt ja meelt on kaua alla surutud, aga nüüd hakkavad kurjus meie ümber ja umbusaldus meie sees haihtuma. Nüüd avame oma südamed ja headusele ja paneme oma vaimu ja käed tööle Eestimaa eest.

Pühapäeval, üritusel “Eestimaa laul ‘88” teadvustasime endale meid ühendava sini-must-valge idee, ja sellest ammutamegi jõudu.

Meie ees on raskused, meid võivad tabada majanduslikud hädad, me ei tohi hetkekski unustada, et poliitikategemine sarnaneb maletamisega – isegi õigete käikude vales järjekorras sooritamine võib tuua kaotuse. Suure ja puhta idee nimel peame loobuma omavahelistest nääklustest, peame austama teisi rahvusi meie esiisade kombel, kes kinkisid kõigile Eestimaa mitte-eestlastele kultuurautonoomia. Me peame liitma taastärganud rahvustundele konstruktiivsuse ja arukuse ning siis ehitama üles uue, uhkema, parema ja iseseisva Eestimaa.

Sirp ja Vasar 16.09.88

20 aasta taguseid ajalehti luges  URMI REINDE

Jaga |