Õiguskantsleri seisukohtadest ja seisukohatusest Eesti-Vene piirilepingu asjus

Ehkki senised Riigikogud alates 1992. a-st on valitud põhiseadusevastase valimisseaduse järgi ning on seega olnud ebaseaduslikud, nagu on olnud ebaseaduslikud ka nende ebaseaduslike Riigikogu koosseisude poolt valitud, määratud ja nimetatud ametnikud ja ametkonnad, kaasa arvatud õiguskantsler, olen sunnitud seda põhiseadusevastasust kaitsvat toorest jõudu tunnistama de facto.

Oma seisukohas tõdeb õiguskantsler, et riigipiiri kulgemist on võimalik määrata lisaks Tartu rahulepingule ka teiste, sh Tartu rahulepingut muutvate piirilepingutega. Tõdemuse esiosaga nõustun, sest kui üks põhiseaduses eraldi sätestatud piirimääratlus ei hõlma kogu riigipiiri, siis välistamise seaduse tõttu on loogiline, et ülejäänu jaoks on vaja teisi piirilepinguid.

Ei nõustu aga tõdemuse lõpposaga, et mingi piirileping saab muuta Tartu rahulepingut. Igasugune rahuleping, kaasa arvatud Tartu rahuleping, on ajalooline ürik ning tervikuna ajas muutmatu.

Ajalooliste tõikade tagantjärele ümberkirjutamist omakasu huvides nimetatakse ajaloo võltsimiseks, samas enesestmõistetavalt ajalugu ennast muutmata. Rahuleping käsitleb lepingupoolte vahelise sõjategevuse lõpetamist ning on lepingu täitmisel oma olemuselt pöördumatu ehk lex retro non agit. Tartu rahuleping ei kuulu enam muutmisele sub modo.

Et Tartu rahuleping koosneb mitmest eraldi käsiteldavast osast, siis käesoleval juhul tuleb temas rahu kehtestamisest eristada piirimääratluse osa. Piirimääratluse lahutatus ei anna aga õigust piirimääratlust suvaliselt moonutada, sest selle välistab põhiseaduse §122 sõnastus, mis viitab tollasele piirimääratlusele kui tervikule. Põhiseaduse sõnastuses puudub näiteks sõna osaliselt, mis lubaks rahulepingus määratletud piirijoonest alles jätta vaid meetri.

Põhiseaduse §122 sätestab: Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Tartu rahulepingus pole aga maismaapiir määratud ei osaliselt, tingimuslikult, mitmetähenduslikult ega ajas muutuvalt. Järelikult saab Tartu rahulepingus määratletud piirijoont muuta ainult põhiseaduse §122 muutmise järel ehk - kavandatav piirileping on vastuolus põhiseadusega.

Küsimus 1:

Millele toetus õiguskantsler, kui ta oma seisukohas, et Tartu rahulepingut võib muuta piirilepinguga enam kui 93 aastat pärast Tartu rahulepingu sõlmimist, kehtestas Aristotelese, Platoni ja paljude teiste üleilmselt tunnustatud loogikute (Cantor, Husserl, Leśniewski) osa ja terviku teaduskäsitluse asemel oma ''suvaõiguse'' ning salgas niimoodi maha kavandatava piirilepingu loogilise vastuolu põhiseaduse §122-ga?

Et põhiseaduses viidatud piir kulgeb vastavalt Tartu rahulepingus määratule ehk Eesti Vabariigi kirdepunktist Ropša küla lähedalt mererannalt piki maismaad Peipsi järveni, edasi piki Peipsi, Lämmijärve ja Pihkva järve Poddubje külani ning piki maismaad kuni kagupunktini Läti piiril, siis tähendab see, et meie tänase Euroopa Liitu kuuluva endise ENSV osa sisse on arvestatud ka 1920. a Eesti Vabariiki kuuluvad osad Narvataguse ja Petserimaa.

Ent 2003. a rahvahääletusel liitumisest Euroopa Liiduga osales ainult 1920. a Eesti Vabariigi ENSV-osa ehk (ümardatult) 95% maismaa pindalast. 5% ehk Narvataguse ja Petserimaa sellel rahvahääletusel ei osalenud; nende osalemise kohta ei tehtud ka ühtki ametlikku pöördumist neid okupeeriva Venemaa võimkonna poole.

Rahvahääletuse tulemus poolt ja vastu suhtega 66:34 lubas 1920. a Eesti Vabariigi ENSV-osal Euroopa Liiduga liituda, jättes Narvataguse ja Petserimaa okupeerituks. Sellest saan järeldada, et 1920. a Eesti Vabariigi ENSV-osa hääletas kaasnevalt ka 1920. a Eesti Vabariigist kui tervikust ehk siinjuhul Narvatagusest ja Petserimaast eraldumise poolt. Muide, 2003. a rahvahääletusega öeldi lahti ka Tartu rahulepingu piirimääratlusest ning see vastuolu põhiseaduse §122-ga on kestnud seega juba üle 9 aasta.

Kui 1920. a kirjutati alla Tartu rahuleping, siis Venemaa tunnustas nii Eesti Vabariiki kui ka tema osiste õigust olla iseseisev de iure. Järelikult on 1920. a Eesti Vabariigi de iure osadena iseseisvad de iure Narvataguse ja Petserimaa ka täna. Millest omakorda järeldub, et piiriläbirääkimisel on lisaks Venemaale tegemist veel ühe lepingupoolega - 1920.a Eesti vabariigi 5%-lise osaga ehk juba üle 93 aasta iseseisvad de iure olnud Narvataguse ja Petserimaaga. Nende okupeeritus alates 1940. a-st ei muuda vastavalt riikidevahelisele õigusele nende iseseisvust de iure.

Samuti nagu meil pole olnud õigust sekkuda Soome-Venemaa ja Läti - Venemaa piiriläbirääkimistesse Soome ja Läti asemel, puudub meil õigus piirilepingut Venemaaga sõlmida Narvataguse ja Petserimaa asemel. Ehk, me saame piirilepingu Venemaaga sõlmida ainult selles piirilõigus, mis jääb Eesti--Narvataguse ja Eesti--Petserimaa piirilõikude vahele, s.t ainult veepiiri Peipsil ja Lämmijärvel. See, kas Narvataguse ja Petserimaa sõlmivad piiri Venemaaga ja Eestiga eraldi või koos, on nende kui iseseisva riigi või iseseisvate riikide õigusjärgsete kodanike otsustada. Tõsi, sedagi pärast eespool käsitletud põhiseadusemuutmist.

Veepiir ehk merepiir Venemaaga Soome lahel on võimalik Eesti-Soome-Venemaa piiri kokkupuutekohast kuni Eesti-Narvataguse-Venemaa piiri kokkupuutekohani (umbes 10 meremiili Narva jõe suudmest loodesse), sest see piiriosa jäi Tartu rahulepingu piirimääratlusest välja ega ole nii ka vastuolus põhiseaduse §122-ga.

Järgmised küsimused pole eraldi võetuina küll vastuolu kohta põhiseadusega, ent nad on osaküsimused põhiseadusega vastuolu puudutavast tervikküsimusest.

Küsimus 2:

Kui 1920. a Eesti Vabariigi ENSV-osa 1991. a sai lisaks oma iseseisvusõigusele de iure võimaluse jätkata iseseisvust ka de facto, siis kas samasugune iseseisvusõigus de iure on säilinud täna ning edasikestvalt ka 1920. a Eesti Vabariigi seni okupeeritud osadel Narvatagusel ja Petserimaal? - Õiguskantsler ei vastanud.

Alaküsimus 2a (kui vastus küsimusele 2 on EI): Kui 1920. a Eesti Vabariigi ühel osal iseseisvusõigus de iure on de facto seisundist sõltumata säilinud ja teisel mitte, siis millise õiguse ja millise sätte alusel? - Õiguskantsler ei vastanud.

Alaküsimus 2b (kui vastus küsimusele 2 on JAH): Kui 1920. a Eesti Vabariigi 1940. a-st okupeeritud osadel Narvatagusel ja Petserimaal on iseseisvusõigus de iure säilinud, siis millise õiguse ja millise sätte alusel on meil õigus seda iseseisvusõigust de iure mitte tunnustada ning Narvatagust ja Petserimaad eirates sõlmida lepingu Venemaaga nende asemel? - Õiguskantsler ei vastanud.

Küsimus 3:

Kui õiguskantsler ametisse astudes vandus, et tõotab jääda ustavaks Eesti rahvale, Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning oma südametunnistuse järgi, kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega, täita erapooletult kõiki neid kohustusi, milleks amet teda kohustab, siis, vaatamata tõigale, et vannet mitte täites ollakse vastutusest vaba, miks õiguskantsler ei austa isegi oma ametit ning lubab petistel rikkuda põhiseadust nagu neile vajalik? - Õiguskantsler ei vastanud.

Järeldus eelpooltoodust:

1) Kavandatav piirilepe Venemaaga kui põhiseadusevastane ja naaberriikide enesemääramisõigust eitav tuleb tühistada.

2) Muuta tuleb põhiseaduse §122.

Siia ei kuulu piirileping Venemaaga Soome lahel, mille võib sõlmida eraldi ning kohe, sest puudub vastuolu põhiseadusega. Samuti pole vastuväiteid piirijoone kulgemisele, sest valdavalt on piirijoone pöördepunktide kehtestamisel järgitud mereõiguses ette nähtud keskjoont ja võrdkaugusi.

Veel järeldusi: Toetudes õiguskantsleri senisele ükskõiksele suhtumisele põhiseaduse rikkumiste suhtes (nt võrdelisuse nõude mittevastavus valimisseadustes, §122 kehtetus alates 2003. a detsembrist), tõden, et, vaatamata põhiseaduse §139-s vormiliselt sätestatule, õiguskantsler sisuliselt oma tegevuses siiski ei ole oma leivaisadest sõltumatu, ning ''õigusliku'' ringkaitse ühe osana täidab ta nende tellimusi seadusesätteid ''teleoloogiliselt tõlgendades'' ja põhiseaduse ''vaimu'' varjus musta valgeks rääkides, samas kui rahvas hääletas põhiseadust eesti keeles esinevate sõnade üldlevinud tähendustest lähtudes.

Õiguskantsleri ükskõiksus ehk tegevusetus põhiseadust rikkuvate tegude suhtes on ajatult andestamatu.

Midagi siiski õiguskantsler vastas õiguskantsleri nõuniku Kristel Lekko kirja läbi: „... Tänan Teid õiguskantslerile saabunud avalduse eest. Avalduses tõstatate Eesti-Vene riigipiiri lepingu ja õiguskantsleri seisukoha põhiseadusele vastavuse küsimused. Õiguskantsler palus teatada, et ta ei alusta Teie avalduse alusel menetlust, kuna tema pädevuses ei ole välissuhtlemise korraldamine ja välislepingute sõlmimine. Põhiseaduse järgi on välissuhtlemise pädevus Riigikogul, Vabariigi Presidendil ja Vabariigi Valitsusel. Välissuhtlemisasutusteks on ka Välisministeerium ning tema struktuuri kuuluvad diplomaatilised esindused ja konsulaarasutused. Seega saavad välissuhtlemise korraldamise ja välislepingute sõlmimise kohta anda selgitusi asjaomased asutused, mitte õiguskantsler. Lisaks ei ole õiguskantsleri pädevuses algatada põhiseaduse muutmist.

1. Eelnevast tulenevalt jätab õiguskantsler Teie avalduse õiguskantsleri seaduse §25 lõike 1 alusel läbi vaatamata, kuna selle lahendamine ei kuulu tema pädevusse. Pean vajalikuks lisada, et õiguskantsler võib taotleda Riigikohtult välislepingu või selle sätte põhiseadusega vastuolus tunnistamist alates välislepingu allakirjutamisest.

2. Vabariigi Valitsus kiitis Eesti-Vene riigipiiri lepingu eelnõu ning Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu eelnõu heaks oma 23.05.2013 istungil.

Käesoleval ajal ei ole kõnealusele lepingule veel alla kirjutatud.

Arvestades, et Eesti-Vene riigipiiri lepingul on väga põhimõtteline riigiõiguslik tähendus, on õiguskantsler siiski olnud valmis kaasa mõtlema ning oma seisukohta kujundama ja väljendama ka varasemas menetlusstaadiumis...//... Õiguskantsler jääb Eesti-Vene riigipiiri lepingu osas varem antud seisukoha juurde ega alusta uut menetlust..."

Kokkuvõtteks õiguskantsleri vastuse kohta:

Ega midagi asjalikku või tunnustavat öelda polegi. Sest vastuses võimutseb ametkondlik vaht, mis oli küsijale (s.t mulle) ennegi teada. Olulisemale ka alguses viitasin. Ametniku sobivuse oma ametikohale määrabki ära mitte tema pädevus, vaid oskus ja soov ebameeldivad pöördujad eemale peletada ning oma koha õigustamiseks valida endale ja ametkonnale meelepärast. Sellele toetudes pean tunnistama, et I. Teder on igati tubli ametnik ning oma kohta klikiteenimisel ka väärt.

Avaldus oli mul ju suunatud õiguskantsleri 21.05.2013. seisukoha kohta, mingit põhiseaduse muutmise algatamist ja lepingu vaidlustamist enne selle allakirjutamist pole ma temalt kuskil nõudnud. Esitasin arutelud tõikade kohta, mis vaidlustavad selle nn seisukoha, mida õiguskantsler pole kuskil püüdnud isegi tõestada. Nagu on ta neist mööda hiilinud ka siin.

Näiteks Narvataguse ja Petserimaa õigus iseseisvusele de iure juba alates 1920. a-st. Ning mille alusel on need 1920. a Eesti Vabariigi osad selle õiguse kaotanud (aga meie ENSV-osa mitte!), et meie sõlmime lepingu neid okupeeriva riigiga nende seljataga?

Ometi on just see üks olulisemaid küsimusi mitte ainult meie ebaseadusliku kliki (senised riigikogud 1992-... on ''valitud'' PS §60 võrdelisuse nõuet rikkudes) lepingu sõlmimisel, vaid ka 1920. a Eesti Vabariigi järelejäänud osa (2321 km² - selline pindala on erinevates ürikutes levinuim) iseseisvusõiguse kehtestamisel ning jätkamisel ka de facto. Sellest tuleneb juba loogiliselt piirijoon Venemaaga mitte ainult meie ENSV-osal, vaid ka Narvatagusel ja Petserimaal kui 1920. a Eesti Vabariigi iseseisvatel de iure osadel.

Samasugune tõestamatus ''seisukoha'' sildi all käib ka osa ja terviku loogilise käsitluse vältimise kohta. Kui isegi kaks viimast õiguskantslerit (I. Tedre enda viitel) ei suuda või ei tohi tunnistada, et kui võimalikke variante on kaks - A ja E, ning E pole võimalik, siis saab see olla ainult A, siis mis väärtust saab oodata nende ''seisukohtadest''.

Tartu rahulepingu piirimääratluses nagu ka 1992. aastal kehtivaks hääletatud põhiseaduse §122-s puudub vähimgi võimalus seda piirimääratlust tükeldada ehk käsitleda osaliselt. Sidesõna ja aga on rinnastav sidesõna, mis loetelus ühe esitamisega välistab selle samastamise või asendamise teisega, nagu või korral. Nii on ka §122-s piir määratud A ja teiste E-dega. See tähendab, et A on iseseisev ning E-d teda asendada ei saa; nad saavad olla sihtotstarbelised eraldi. (Kui peres on Indrek ja teised lapsed, siis teiste laste pätitegude eest ei tohi vitsa anda kohe ka Indrekule. Kui aga Indrek isikusetustada, siis ei jää laste seas ka tema ilma oma kollektiivselt teenitud triibulistest.)

Seega on Tartu rahulepingus määratu oma sisult ajaloolisuse tõttu igavene, ning igasugune viide Tartu rahulepingule või selles valdkonnaliselt määratule on ajas muutmatu ja muudetamatu. Kui taoline viide on põhiseaduse sättes, ning on vaja minevikus määratletut ning tänagi kestvat de iure muuta, siis on vältimatu ühtlasi ka põhiseaduse muutmine vastava viite kaotamise või ümbersõnastamise teel.

Nii on tegelikkusega vastuolus põhiseaduse §122 juba 14.12.2003-st saati, sest 14.09.2003 läbi viidud rahvahääletusega ütles ENSV-osa lahti 1920. a Eesti Vabariigist, mille kohta käis ka Tartu rahulepingu piirimääratlus.

Kui ka see ei kuulu õiguskantsleri põhikohustuste hulka, siis kus on sätestatud, et selle asemel on tema ainsaks kohustuseks hoopis ametniku huvi oma palga pangaarvele kandmise kohta?

Õiguskantsleri vastuseid hinnates pole põhiseaduse sõnastusel mingit väärtust, sest iga sõna ja arvu (?) võib kliki õiguslik ringkaitse tõlgendada nagu klikil hetkel vaja. Näiteks Riigikogu asemel duuma või veetše või raada või medžlis või üldisem parlament. Ja presidendi asemel kuningas, imperaator, emiir, padišahh ... - Kas õiguskantsler ise saab ka aru, millise tõlgendamisvõimsuse ta oma vastutamatusele toetudes on endale ärastanud?

Ei mõista, miks oli õiguskantsleril vaja esitada veelkord oma seisukoht, kui sellele viitasin juba avalduses ise. Väidet ei tõestata ju väite enda kaudu. Seisukoht ilma tõestuseta on aga tühi seisukoht.

Hoopis arusaamatu on õiguskantsleri viide PS §2-le (Oma kirjas viitate ka põhiseaduse §-le 2, ...), sest minu avaldusest/kirjast sellist viidet ei leiaks isegi ebaseaduslikke vahendeid kasutades ka KaPo. Ma ju tean, et sellistel rahva petmiseks mõeldud ilusatel sõnadel puudub õiguslik sisu, ning neid võib nende ebamäärasuse tõttu tõlgendada kes tahes kuidas tahes, ning õiguskantsler on kindlasti esimeste seas, et sellist suurepärast võimalust soovikohaselt ära kasutada.

Näib, et õiguskantsler on valinud ise temale meeldiva udutamisvõimaluse, et sofistliku vahuhunnikuga summutada enda võimetust käsitleda seoseid loogiliselt ja soovimatust tunnistada tõde.

Lõpuks võin vaid tõdeda, et nii nagu kurjategijatel üldistatult, on ka reeturitel oma kaasosalised. Ning ''mälestus'' nendest ei kustu kuni eestluse hävitamise või vabasurmani.

P.S.

Miks ma pean taluma, kui riigijuhid patrioodile otse näkku irvitavad?

Küsimus on veeala loovutamisest Peipsi järvel: seda on umbes 1/7 võrdkauguslikust veealast Peipsil.

Miks välisminister Urmas Paet ei avalda võrdkauguste aluseks olevaid tugipunkte Peipsi kaldal? Siis oleks ju kohe selge, kuidas piir on nihutatud oluliselt meie poole. Seni on peaminister Andrus Ansip ja välisminister Urmas Paet üldsõnaliselt kuulutanud vaid seda, et „see on juba varem kokku lepitud". Aga mis alusel ning kelle poolt kinnitatud (tegelikult pole vastavat lepingut ju olemaski), sellest ei piuksugi!

HEIKI KORTSPÄRN

pensionärist patrioot

Jaga |