„Estonia" hukk - mõistatus ka 17 aastat hiljem

„Estonia" ehitati 1980. aastal Meyer Werfti laevatehases Saksamaal Papenburgis. Liiniliiklust Tallinna ja Stockholmi vahel alustas laev Eesti lipu all 2. veebruaril 1993. Vaevalt poolteist aastat hiljem, tormise 28. septembri esimestel tundidel, juhtus Eesti rahuaja suurim katastroof, mis ei kustu mälestustest iial. „Estonia" hukk tabas valusalt meid kõiki. Eriti neid, kelle sugulased, sõbrad või tuttavad merre jäid.

17 aastat hiljem pole see traagiline sündmus ikka veel lõppenud. Ilmselt ei lõppegi - vähemalt mitte seni, kuni on olemas ühesed vastused, miks parvlaev hukkus ja kes või mis selles süüdi on. Paljude hinges kripeldab küsimus: kas seda saab siiski õnnetuseks pidada?

Parvlaeva hukkumist uuriv valitsuse moodustatud asjatundjate komisjon lõpetas tegevuse 2009. aastal. Nende avaldatud lõppraport, mis peaks andma vastuseid, ei ole täielik. Seda väitis isegi 2009. aasta 10. novembri Riigikogu istungi kõnetoolis põhiseaduskomisjoni esindajana Igor Gräzin, kui esimesel lugemisel oli Riigikogu otsuse „Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine parvlaev Estonia uppumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamiseks rahvusvaheliseks parlamentaarseks koostööks" eelnõu. Kõigele vaatamata lükati Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu uue uurimiskomisjoni moodustamisest põhiseaduskomisjoni ettepanekul 42 poolthäältega tagasi.

Kogu tõde selle kohta, mis tol sügisööl Läänemerel juhtus, me kindlasti niipea ei kuule. Liiga palju salastatud informatsiooni ei lase paljudel uskuda, et õnnetuse põhjustas ainult tormine meri ja sellest tingitud vöörivisiiri purunemine. Samuti tundub endiselt kahtlane, miks oli vaja laevahukukohale nii ruttu hauarahu kehtestada, miks ei lastud sukeldujatel vrakist reisijate surnukehi üles tuua ja miks taheti „Estoniat" merepõhjas kiiruga kinni katta.

Teadmata on, mis sai „Estonia" teisest kaptenist Avo Pihtist, kes saatuslikul päeval sel laeval reisijana viibis ja kes algselt päästetute nimekirjas oli, kuid hiljem sealt saladuslikult kadus. Rahva seas liikuvad vandenõuteooriad ei taha vaibuda. On liiga palju lahtisi otsi ja vastamata küsimusi. Aga me ei peaks nendega leppima.

„Estonia" hukk on jälje jätnud meie kõigi südamesse. Kurb sündmus tundub uskumatu ja võimatu, kuid ometi jääb see katastroof lähiajaloo üheks ebaõiglasemaks peatükiks. „Estoniaga" juhtunu oli taasiseseisvunud Eesti Vabariigile ja selle ühiskonnale valus õppetund, mille haavad ei ole paranenud.

KEIDI VÕSU

Keskerakonna Keila osakonna juhatuse liige

Jaga |